Daamid ja härrad
Mul on väga suur au täna siin viibida. Selle tunnustuse pälvimine on tegelikult veidi uskumatu, sest ülikoolis alustatakse juuraõpinguid Hugo Grotiusest. See on ühtlasi ka esimene eksam, mille ma kunagi läbi kukkunud olen. Oleks mulle keegi aastal 1995 öelnud, et ühel päeval pälvin Hugo Grotiuse tunnustuse, oleks naernud nii mina kui mu õppejõud. Aga imed juhtuvad ja siin ma olen.
Rahvusvaheline reeglipõhine kord algab kodust. Olin teismeline 30 aastat tagasi, kui Eestil õnnestus 1991. aastal totalitaarsuse vanglast välja saada.
Totalitarismi eesmärk on üksikisikute ja vabaduse hävitamine. Autokraatias üksikisik ei loe. Üksikisikul ei ole mingeid õigusi.
Pärast iseseisvuse ja vabaduse taastamist Nõukogude okupatsiooni järel oli Eestil väga raske ülesanne: ehitada üles vaba ja avatud ühiskond, parlamentaarne demokraatia, mille keskmes on õigusriik.
Demokraatlike suhete taastamine kodaniku ja riigi vahel ei ole midagi, mida saab teha üleöö, seda ei saa raamatutest õppida.
Me alustasime nullist või isegi allapoole nulli, kuna Nõukogude Liit oli normaliseerinud korruptsiooni, õigusriiki ei eksisteerinud – kollektiivne eesmärk oli alati ülimuslik üksikisiku õiguste ja vabaduste üle. Seda illustreerib kõige paremini asjaolu, et Nõukogude okupatsiooni ajal oli meil praktiliselt ainult kriminaalõigus, kuna eraomandit ei olnud – seega ei olnud seadusi üksikisiku õiguste kaitseks.
Autokraadid ei hooli rahvast, nad hoolivad ainult oma võimust. Eelmise aasta Nobeli rahupreemia laureaat Dmitri Muratov nimetas seda küsimuseks kahe lähenemise vahel: "kas inimesed riigi või riik inimeste jaoks."
Elu Nõukogude okupatsiooni ajal kujundas tollal meie inimeste suhtumist – riik ei kuulunud meile, vaid neile, okupantidele, nii et riigilt varastamine oli arusaadav.
Turuliberalismi ja parlamentaarse demokraatia kehtestamine nõudis hoiakute ja identiteedi muutmist – riik ei olnud enam “nemad”, vaid “meie”. Varad ei olnud enam nende omad, vaid meie omad. Üksikisikute õigused ja õigusriik asetati valitsemise keskmesse. See tähendas korruptsiooni väljajuurimist ja tugevate institutsioonide loomist ühiskonna toetuseks ja üksikisikute õiguste kaitsmiseks.
Ma olen elukutselt jurist. Minu maailmavaates on kesksel kohal kokkulepitud kohustuste ja seaduste järgimine. See tagab stabiilsuse nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil –see, kuidas riigid oma kodanikke kohtlevad, ütleb ühtlasi palju ka nende käitumise kohta rahvusvahelisel areenil.
Seadustele ja normidele truuks jäämine on rahumeelse kooseksisteerimise küsimus – see peaks takistama riike vallutamast oma naabreid. See peaks võimaldama riikidel valida oma tee, oma välispoliitilised suunad ja oma liitlased, ilma et neid ähvardataks jõu kasutamisega. See peaks hoidma üksikisikud kaitstud ja ennetama inimkannatusi.
Parim viis rahu ja stabiilsuse tagamiseks on jääda kindlaks põhimõtetele ja kohustustele, mille oleme omavahel sõlminud. See peaks tähendama, et jõud ei anna õigust ning kõik riigid lahendavad vaidlused rahumeelselt. Kahjuks ei ole see nii praegusel hetkel.
Venemaa on praegu kõige otsesem oht Euroopa julgeolekule. Õigupoolest, juhul kui Venemaa pääseb agressioonist tagajärgedeta, õõnestaks see rahu ja julgeolekut kogu maailmas – kui kusagil tasub agressioon end ära, siis on see justkui kutse kasutada seda ka mujal.
See on ka põhjus, miks oleme nii pühendunud aitama Ukrainal Venemaa agressiooni tagasi lükata. Me kaitseme ideed vabadusest, territoriaalsest terviklikkusest ja suveräänsusest kui sellist – see tähendab õigust eksisteerida riigina ja õigust elada vabana repressioonidest.
Selle idee kindlustamine ja kehtestamine oli kesksel kohal, kui minu enda riik 1918. aastal sündis. Ühendkuningriigil oli tollal võtmeroll meie võimes seda ideed ellu viia.
Otsustav hetk Eesti Vabadussõjas Nõukogude Venemaa vastu üle saja aasta tagasi saabus siis, kui Tallinna saabus Briti mereväe eskadron. Briti laevade saabumine takistas Nõukogude laevastiku maabumist Tallinnas ajal, mil Eesti väed poleks ilmselt suutnud vastu panna.
Soome lahel asuv Briti merevägi tagas Eesti merendusjulgeolekus praktiliselt kogu Vabadussõja vältel 1918-1920. Teie saadetud relvad 1919. aasta talvel ja kevadel olid Eesti lahingurindele kriitilise tähtsusega. See aitas tagada Eestile 20 aastat iseseisvust enne Nõukogude okupatsiooni alla langemist järgmiseks 50 aastaks.
Ei ole raske leida paralleele tänasega ja kui tähtis on Ukrainat toetada. Ühendkuningriigil on täna nende samade põhimõtete kindlustamisel oluline juhtroll.
Daamid ja härrad
Me elame ajal, mil agressioon on jõudnud Euroopa piirideni. Täna Eestist tulles tulen sõna otseses mõttes vaba maailma ja demokraatia eesliinilt.
Kreml püüab ehitada Euroopasse järjekordset lõhestavat müüri ja seekord on Eestil piisavalt õnne, et olla õigel poolel. Sama ei saa öelda Ukraina kohta.
Reeglitel tuginev kord nõuab, et toimepandud kuritegusid uuritaks, tõendeid säilitataks ja seadusi rikkuvad isikud võetaks vastutusele. Advokaadina on minu geenides õigusemõistmise nõudmine iga toimepandud kuriteo eest.
Vaatame suuremat pilti ja hindame, mis Ukrainas tegelikult kaalul on. Me oleme tunnistajaks Venemaa riiklikult toetatud üleskutsetele genotsiidi elluviimiseks.
Vene tapamasin soovib ja ma tsiteerin: “muuta tänapäeva ukrainlaste verist ja valet arusaama”. Need on Dmitri Medvedevi sõnad.
Kreml ja Putin on oma avaldustega teinud selgeks, et nende eesmärk on pühkida Ukraina maailmakaardilt. „Denatsifitseerimine“ on Venemaa ametlik silt Ukraina riigi ja rahva hävitamise poliitikale.
Genotsiidikonventsiooni kohaselt eristab genotsiidi teistest rahvusvahelistest kuritegudest „kavatsus hävitada täielikult või osaliselt [kaitstud rühm] kui selline.“
Seda kavatsust saab omistada riigiga läbi tõendite selle kohta, et tegemist on laiema plaaniga - see on nähtav ametlikest avaldustest või eeldatav jälgides süstemaatiliste julmuste mustrit.
Ka genotsiidile õhutamine on omaette kuritegu, olenemata sellest, kas genotsiid tõepoolest järgneb või mitte.
Kõrgetasemelised ametnikud, sealhulgas Putin ja riigimeedia kommentaatorid, teevad propagandat selge kavatsusega Ukrainat ja ukrainlasi täielikult või osaliselt hävitada. Me kuuleme avalikke eitusi Ukraina identiteedi olemasolu kohta. Ja Kreml räägib muudkui “denatsifitseerimisest” kui ühest oma sissetungi peamisest eesmärgist, kirjeldades ukrainlasi inimestest madalamatena. Venemaa propaganda järgi ähvardavad kõik, kes end ukrainlastena identifitseerivad, Venemaa ühtsust ja on natsid. “Nats” on lihtsalt iga ukrainlane, kes vastupanu osutab. Kogu seda retoorikat kasutatakse, et kujutada ukrainlasi vaenlastena ja teha neist pealtnäha legitiimne hävitamise sihtmärk.
See toimib – kuuleme lahinguväljadelt, et Vene sõdurid on selle sõnumi omaks võtnud ja tegutsevad vastavalt genotsiidikampaaniale. Raportite kohaselt sisaldavad julmusi sooritanud sõdurite avaldused näiteks ähvardusi vägistada “iga natsi hoora,” kiitlemist “natside jahtimise“ kohta, ütlusi nagu “me vabastame teid natsidest.”
Meie pikaajalise poliitika nurgakiviks peab olema see, et ei tohi olla mittemingit karistamatust sõjakuritegude eest. Nagu Nürnbergi tribunal 1947. aastal ajalooliselt kuulutas – rahvusvahelise õiguse vastaseid kuritegusid panevad toime inimesed, mitte abstraktsed üksused. Meil peab olema väga selge arusaam – Putin ja kõik need, kes on toime pannud hirmutegusid, peavad teadma, et nende kohtupäev tuleb.
Sel eesmärgil asutas rahvusvaheline üldsus 20 aastat tagasi Haagis Rahvusvahelise Kriminaalkohtu. Paljud riigid, sealhulgas Eesti, saatsid Ukrainas toimepandud kuriteod sellesse kohtusse uurimiseks. Ühendkuningriigil on olnud siin juhtiv roll. On hea, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurör alustas viivitamatult uurimist. Oluline on see, et mitmed riigid, sealhulgas minu kodumaa, on algatanud kriminaalmenetluse ka oma riiklikes kohtutes, lähtudes universaalse jurisdiktsiooni põhimõttest. See näitab sõjakuritegude tõsidust ja ulatust Ukrainas.
Peame võtma sõjakurjategijad oma tegude eest vastusele ja seadma ohvrite jaoks õigluse jalule. See saadaks olulise sõnumi ka potentsiaalsetele kurjategijatele. Peaksime hoolitsema ka selle eest, et agressor maksaks reparatsioone – Kreml peab maksma iga hävitatud tee, iga pommitatud hoone ja iga rikutud silla eest.
Ja me peame tagama, et selle sõja tsiviilohvrid saaksid hüvitist – näiteks eraldi ohvrite fondi kaudu. Selleks peaksime kasutama Venemaa varasid ja sanktsioonidega külmutatud keskpanga reserve.
Kurjategijate vastutusele võtmiseks peab Ukraina oma territooriumid tagasi võitma ja Venemaa peab kaotama. Peame tegema kõik, mis meie võimuses, et venelaste sissetung tagasi lükata ja lõpetada meie oma ukselävel toimuvad massilised sõjakuriteod. Muidu järgneb veel hullem. See on õppetund meie oma ajaloost.
Peame meeles pidama, et rahu ei tähenda automaatselt julmuste lõppemist. Räägin siinkohal paljude Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kogemustest. Eesti jaoks tähendas rahu pärast Teist maailmasõda repressioonide algust. See tähendas tohutut kahju inimestele ja tõi kaasa uusi kannatusi massiliste tapmiste, repressioonide, massiküüditamiste ja muude inimsusevastaste kuritegude kaudu.
Mu ema oli vaid kuuekuune, kui ta koos ema ja vanaemaga Siberisse loomavagunis välja saadeti, samal ajal kui mu vanaisa Siberi vangilaagrisse saadeti. See oli ime, et mu pere ellu jäi, aga paljud ei jäänud. Samal ajal kui eestlasi küüditati, okupeerisid venelased Eestit, püüdes hävitada meie kultuuri ja keelt. 1922. aastal moodustas vene vähemus 3,2% meie rahvastikust, Nõukogude okupatsiooni lõpuks oli vene rahvastik kasvanud üle 30%-ni.
Me näeme nüüd, kuidas sedasama korratakse Ukrainas Venemaa okupeeritud aladel – lapsi küüditatakse massiliselt Venemaale, naisi vägistatakse, mehi vangistatakse. Irpini ja Butša pildid tõid üleilmsesse rambivalgusesse Venemaa tsiviilelanike vastu suunatud sõjakuritegude jõhkruse ja massiivsuse. Ja me ei tea veel Mariupoli ja teiste kohtade koleduste täit ulatust. Ja me ilmselt ei saagi enne teada, kui Ukraina on need alad vabastanud – kuid kõik märgid näitavad, et me näeme Butšas toimunut ka mujal ja oluliselt suuremas ulatuses.
Poole Euroopa kogemused Teise maailmasõja järel peaksid meile meelde tuletama, et me ei saa anda agressorile midagi, mida tal varem polnud – vastasel juhul naaseb agressioon varem või hiljem. Me oleme korranud seda viga ikka ja jälle – olgu siis tegemist Gruusia, Krimmi või Donbassiga.
Seetõttu olen mures enneaegsete üleskutsete pärast relvarahule või rahu sõlmimisele – pole märke, et Venemaa oleks muutnud oma eesmärke ja kalkulatsioone. Kuni Kreml ei loobu eesmärgist vallutada Ukrainas endale uut territooriumi, on raske uskuda, et tõelised rahukõnelused on võimalikud. Ma ei usu agressori ja külmaverelise sõjakurjategija heasse tahtesse.
Daamid ja härrad
Vaba maailm on teinud Ukraina toetuseks palju õigeid otsuseid. Kuid me ei ole olnud nende elluviimisel piisavalt kiired – me peame tempot tõstma.
Ukraina vajab praegu enim relvi, et võidelda agressoriga ja vabastada oma territooriumid.
Meie poliitika peab lähtuma arusaamast, et Venemaa oht ei kao homme. Sõjakurjategijatega ei tohi enam ajada asju nagu vanasti. Tegelikult ei tohiks nendega olla üldse mingit asjaajamist.
Seetõttu peame jätkama agressori isoleerimist nii majanduslikult kui ka poliitiliselt.
Majanduslik isoleerimine tähendab, et peame kokku kuivatama Vene sõjamasina, tagades, et Vene vägedel saab varustus otsa ja Kremlil saab raha otsa.
Samuti on vaja otsene agressor ja sõjakurjategija poliitiliselt isoleerida.
Me nägime ÜRO Peaassamblee jõulist otsust, mis võttis enam kui kahekolmandikulise häälteenamusega vastu resolutsiooni, milles mõisteti hukka Venemaa sissetung ja nõuti Vene vägede täielikku väljaviimist.
Rahvusvaheline Kohus andis Venemaale korralduse peatada sõjalised operatsioonid ning Euroopa Nõukogu viskas Venemaa välja. ÜRO liikmesriigid peatasid Venemaa liikmesuse Inimõiguste Nõukogus.
Oleme näinud enneolematut reaktsiooni Venemaa agressioonile mitte ainult riikide, vaid ka eraisikute ja ettevõtete poolt. Nende tegevus täiendab ja toetab valitsuste tegevust. Samuti saadavad nad oma valitsustele selge signaali enda ootuste kohta.
Kõige selle valguses vaadakem läbi meie suhted Venemaaga rahvusvahelistes organisatsioonides ja küsigem järgmist:
Kas me tõesti jätkame sageli delikaatsete andmete vahetamist INTERPOLis – Rahvusvahelises Kriminaalpolitsei Organisatsioonis – ilmselge sõjakurjategijaga? Kas on mõtet arutleda normide üle, mis käsitlevad vastutustundlikku riigi käitumist küberruumis paariaga, kes on välja visanud mitte ainult ÜRO põhikirja, vaid iga inimväärikuse normi. Muide, isegi sõjas on reeglid ja Venemaa on näidanud oma jultunud hoolimatust nende kõigi suhtes.
Daamid ja härrad
Sageli küsitakse mult, kuidas saaksime parandada suhteid Venemaaga. Minu vastus on väga otsekohene – me peaksime olema piisavalt julged, et tunnistada, et kui see on vajalik agressori peatamiseks, peame olema valmis pikaks ja õudseks sõjaks.
Ei tohiks karta halba või olematut suhet sõjakurjategijatega.
Ukraina ei ole ühe hullumeelse mehe ühekordse valearvestuse ohver. Me oleme tunnistajaks Kremli pikalt planeeritud kampaaniale, mille eesmärgiks on kehtestada kontroll naaberriikide üle toore jõuga, hoolimata inimkuludest. Vajame oma poliitikas kannatlikkust ja pikaajalist järjekindlust, et peatada see agressioon ja hoida ära ka tulevased agressioonid.
Türanniale vastu astumisel on meie kõigi jaoks hind. Gaas võib olla kallis, kuid vabadus on hindamatu. See on iga valitsuse otsustada kui suurt koormat nende rahvas on valmis kandma. Kuid sama oluline on edastada sõnum oma rahvale – see, mis on täna meie naabri probleem, on homme meie probleem. Me kõik oleme ohus, kui meie naabri maja põleb.
Mõistagi on poliitikas õige tasakaalu leidmine praegu demokraatlike riikide ja meie vabaduse jaoks üks suurimaid proovikive.
Me ei tohi väsida. Lõppude lõpuks ei ole ukrainlased väsinud. Juhtimine on oluline. Ja see on igaühe moraalne selgus, mis aitab poliitikat õiges suunas juhtida.
Kui me siin ebaõnnestume, on kaalul rahvusvahelistel reeglitel põhinev kord ning ükski riik ega rahvas ei saa end turvaliselt tunda. Me ei mõtle vabadusele ja maailmakorrale enne, kui oleme neist ilma jäänud. Teeme kõik endast oleneva, et keegi ei peaks seda kogema.
