Võib-olla mõtlete, miks valisin oma kõne pealkirjaks „Meie aja lahing“. See on viide stseenile „Sõrmuste isandast“, kus Gandalf ja Pippin seisavad Minas Tirithi rõdul ja vaatavad itta. Gandalf ütleb noorele kääbikule: „Nüüd oleme siis lõpuks sealmaal väljas: see on meie aja suur lahing.“ Võlur teadis ees ootavat katsumust. Ta teadis, mis juhtub, kui headuse jõud läbi kukuvad. Gandalf teadis, et maailma turvaliseks muutmiseks tuleb anda endast kõik.
Niisiis, küsigem: kas me mõistame Ukrainas toimuva ulatust ja seda, mis on seal kaalul? Kas meie reaktsioon on adekvaatne ja mis oleks läbikukkumise hind?
Agressioonisõda ja anneksioon hävitavad taas Euroopat. See sõda ei puuduta ainult Ukrainat, vaid rahvusvahelist reeglitel põhinevat korda ja Euroopa julgeolekuarhitektuuri. Pidagem meeles, et Venemaa esitas eelmise aasta detsembris oma ultimaatumid meile – NATO-le ja EL-i liikmesriikidele. Kreml nõudis siis NATO avatud uste poliitika lõpetamist, NATO taandumist oma 1997. aasta eelsetesse piiridesse ja sõjavarustuse piiramist suveräänsete riikide territooriumidel.
Nende eesmärkide saavutamiseks on Venemaa näidanud üles valmisolekut kasutada sõjalist jõudu. Õudused, mille puhul kõik mõtlesid, et need ei kordu kunagi, toimuvad Euroopas taas. Koledused, mida pidasime mälestusteks minevikust, on muutunud tänapäeva reaalsuseks. Venemaa ründab Ukraina tsiviilisikud ja hävitab tsiviiltaristut ning tapab, piinab, vägistab ja deporteerib kohalikke.
See pole juhus – Venemaa on alati nii sõjaolukorras käitunud. Need on riiklikult korraldatud sõjakuriteod. Kreml on selgelt öelnud, et nende eesmärk on kustutada Ukraina maailmakaardilt. Venemaa ise kutsub Ukraina riigi ja selle rahva hävitamise poliitikat „denatsifitseerimiseks“. See on liiga sarnane genotsiidile õhutamisega – see on selge kuritegu, olenemata sellest, kas genotsiid järgneb või mitte. Kahjuks sellised üleskutsed töötavad – näeme ukrainlaste vabastatud aladel tõendeid massimõrvadest, piinamisest, vägistamisest ja küüditamisest. Meie mäletame Vene okupatsiooni valu veel väga hästi.
Imperialism ja kolonialism on Kremli pikaajalised ideoloogiad. Need ei tekkinud tänavu 24. veebruaril. Ohusignaale ja -tegusid oli näha juba ammu enne seda.
Venemaa õigustab ja varjab oma tegevust, väites, et „vabastab“ inimesi. Vabastab neid, kes pole seda kunagi palunud. Nad õigustavad oma messianistlikku innukust Natsi-Saksamaa lüüasaamisega, väites, et Nõukogude Liit aitas päästa Euroopa ja maailma natsismist. Ometi unustavad nad alati mainida, et just Nõukogude Liit koos tollase liitlase natsi-Saksamaaga alustas Teist maailmasõda: Moskva ründas Poolat 17. septembril 1939 ja Soomet 30. novembril.
Ajalugu loeb. Nõukogude Liit küll lagunes, kuid selle imperialistlik ideoloogia mitte. Kui meie ajalooraamatud kirjutati pärast Nõukogude Liidu lagunemist ümber, siis Venemaal neid ei muudetud.
Natsismi kuriteod on ühemõtteliselt hukka mõistetud ja süüdlaste üle kohut mõistetud, kuid kommunismi kuritegudega pole seda tehtud. Meil olid Tokyo ja Nürnbergi tribunalid, aga Moskva oma mitte. Putin on Venemaal palju vaeva näinud, et stalinismi taaselustada ning selle tulemusena näitavad arvamusküsitlused, et 70 protsenti venelastest kiidab Stalini ja tema poliitika heaks.
Kui inimesed imetlevad diktaatoreid, ei ole mõtet loota nende moraalitunnetusele – see ei takista neid nendeks saamisest või neile allumisest. Kui inimesed pigistavad silma kinni mineviku julmuste suhtes, korduvad need tulevikus uuesti. Just seda Vene sõdureid praegu Ukrainas teevadki.
Daamid ja härrad!
Nii Eesti kui ka Soome jagavad Venemaaga piiri. Meil mõlemal on ühise naabriga pikk ajalugu. Suured riigid võivad teha vigu ja siiski püsima jääda. Väikeste riikide jaoks on eksimisruum palju väiksem – Venemaa agressiooni peatamine Ukrainas on meie jaoks eksistentsiaalne küsimus.
Eelmisel sajandil tõi Venemaa vägivaldne imperialism Eesti ja Soome jaoks kaasa erinevaid tulemusi. Tahan avaldada austust Soomele, kes otsustas 1939. aastal võidelda. Soome kaotas palju inimesi ja palju territooriumi, kuid säilitas midagi püha – omariikluse. 200. jalaväerügemendi Eesti vabatahtlikel oli Jätkusõjas moto „Soome vabaduse ja Eesti au eest”. Eesti oli oma vabaduse kaotanud – kõik, mille eest enam võidelda oli, oli meie au. Soome kaotas Nõukogude terrori tõttu palju, aga Eesti kaotas kõik – oma territooriumi, vabaduse ja viiendiku oma elanikkonnast. Lisaks tundsime, et muu maailm oli meid unustanud ja jättis meid pooleks sajandiks raudse eesriide taha.
Õppisime sellest aga palju.
Esiteks – pead oma vabaduse eest võitlema, olenemata võiduvõimalustest. Mitte võitlemine ja alla andmine on igal juhul hullem. Ukrainlased ja president Zelenskõi tõestavad seda iga päev kogu maailmale.
Teiseks, kui soovid rahu, pead valmistuma sõjaks. Eesti on juba aastaid kulutanud kaitsele 2% oma SKT-st. Järgmiseks aastaks on Eesti kaitsekulutused ligikaudu 3% SKT-st. Aastaks 2024 on need üle 3%. Sarnaselt Soomega oleme säilitanud ajateenistuse ja meie relvajõud põhinevad reservidel. Ostame raketiheitjaid, raketisüsteeme, keskmaa õhutõrjet ja palju muud.
Kolmandaks, kui taastasime pärast 50 aastat kestnud okupatsiooni oma iseseisvuse, otsustasime, et me ei jää enam kunagi üksi – ilma oma sõprade ja liitlasteta. Seetõttu on Eesti Euroopa Liidus, seetõttu on Eesti NATOs.
Head sõbrad!
Eesti oli esimeste seas, kes ratifitseeris Soome ja Rootsi liikmelisuse NATO-s. Soome kuulumine alliansi pakub uusi võimalusi nii meie riikide kahepoolses kui ka Põhja-Balti regionaalses kaitsekoostöös. Enamik soomlasi elab Lõuna-Soomes ja enamik eestlasi Põhja-Eestis. See on juba piisav põhjus meie kahepoolsete kaitsesidemete tugevdamiseks.
Täna arutasime meie kahe valitsuse ühisseminaril tulevikukoostöö raportit. Raportis käsitletakse palju teemasid, kuid selles puudub üks tähtis peatükk – julgeolek ja kaitse. See on kirjutatud enne 24. veebruari ja avaldatud märtsis. Tulevikus peab julgeolek olema meie koostöö keskmes, eriti kuna see on seotud paljude valdkondadega – energiajulgeolek, küberjulgeolek, kriitilise taristu kaitse.
Daamid ja härrad!
Alates Venemaa agressioonisõja algusest Ukrainas on minu valitsus lähtunud kolmest põhimõttest.
Esiteks – Ukraina toetamine sõjaliselt, majanduslikult ja poliitiliselt.
Teiseks – agressiooni hinna tõstmine, Venemaa isoleerimine ja sõjakurjategijate karistamise tagamine.
Kolmandaks – meie enda julgeoleku tugevdamine.
Alustasime relvade saatmist Ukrainasse eelmise aasta detsembris. Javelini tankitõrje raketisüsteemidega läks sujuvalt – neil oli Kiievi lahingus väga tähtis roll. Haubitsate tarnimine võttis aga kahjuks kauem aega. Kujutagem ette stsenaariumi, kus vaba maailm oleks relvi ja laskemoona hakanud saatma juba jaanuaris ja veebruaris. Me oleks saanud päästa palju elusid. Maailma probleem oli liigne enesepiiramine ja -heidutamine.
Venemaa strateegia Euro-Atlandi kogukonna suhtes on üles ehitatud kolmele relvale – valule, hirmule ja lootusele.
Valu: energiakriis Euroopas.
Hirm: tuumasõda.
Lootus: Ukraina survestamine sõlmima rahulepingut, millega antakse Venemaale osa vallutatud territooriumist.
Kuidas me peaksime reageerima?
Kui rääkida valust, mida Venemaa meile energiakriisiga tekitab, siis me jääme ellu ja oleme edukad. Venemaa agressioon on näidanud, mis juhtub partneritega, kes kasutavad usaldust relvana. Usaldusel võib olla oma hind, kuid see on seda hinda väärt. Euroopa Liit ja selle liikmesriigid on Venemaa fossiilkütustest sõltuvusest õppinud ning sellest on toimunud järsk eemaldumine.
Mis puudutab hirmu, siis meenutagem, mida ütles Franklin Delano Roosevelt: „Ainus, mida peame kartma, on hirm ise.“ Kui laseme tuumasõja ähvardustel end kordki mõjutada, ootab meid ees palju-palju ohtlikum maailm.
Miks siis mitte rahulepingut sõlmida? Miks mitte konflikti külmutada ja diplomaatilist lahendust otsida?
Loodan väga, et Euroopa on õppinud, et rahusobitus ainult tugevdab agressorit. On selge, et agressor ei peatu kunagi, kui teda ei peatata. Mida kauem see aega võtab, seda raskemaks tema peatamine muutub. Eestlased teavad, mida Venemaa rahu tegelikult tähendab – hukkamised, piinamised, vägistamised ja küüditamised.
Igasugune paus täna Ukrainas võimaldaks Venemaal puhata ja valmistuda agressiooni jätkamiseks. See tähendaks, et lõpuks ootaks meid – Churchilli parafraseerides – nii häbi kui ka sõda. Meil oli juba 2008. ja 2014. aastal võimalus Venemaa tulevasi agressioone ära hoida. Vaba maailma vastus oli aga nõrk. Raha peeti olulisemaks kui põhimõtteid ja gaasi olulisemaks kui tõde. See kasvatas agressori enesekindlust. Nüüdseks oleme jõudnud laiaulatusliku genotsiidisõjani.
Mis puudutab rahu, siis seni, kuni Kreml ei loobu oma eesmärgist vallutada Ukrainas uusi territooriume, on raske uskuda edukate rahuläbirääkimiste võimalusse. Ma ei usu otsese agressori ja külmaverelise sõjakurjategija heatahtlikkusse. President von der Leyen ütles: „Nüüd tuleb näidata üles otsusekindlust, mitte teha järeleandmisi.“ Nõustun temaga täielikult.
Ukraina on näidanud, et suudab selle sõja võita, kuid vajab selleks meie toetust – sõjalist, poliitilist, moraalset ja rahalist. Peame aitama Ukrainal integreeruda Euro-Atlandi kogukonnaga ja toetama Ukrainat kui ELi kandidaatriiki nii palju kui võimalik. Ukraina vajab ülesehitamist ja me peame leidma võimaluse kasutada selleks Venemaa juba praegu külmutatud varasid – loomulikult rangelt õigusriigi põhimõtetest lähtuvalt. Lisaks peame toetama Ukrainat NATO liikmeks saamisel, tuginedes 2008. aastal Bukarestis ja 2022. aastal Madridis võetud kohustustele. Ukraina täielik sõjajärgne Euro-Atlandi integratsioon on riigi tuleviku ja Euroopa julgeoleku jaoks ülioluline.
Venemaa agressioonisõja ja teiste Ukrainas toime pandud sõjakuritegude toimepanijad tuleb vastutusele võtta – siin on oluline roll Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul. Peame asutama ka agressioonikuritegude kohtu, kuna Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul ei ole selleks vajalikku jurisdiktsiooni. Euroopa Liidul peaks siin olema juhtiv roll.
Lõpetuseks ei tohi me hetkekski jätta tähelepanuta omaenda julgeoleku tugevdamist, kuna Venemaa peab ülemaailmset hübriidsõda ka Euroopa ja muu maailma vastu. Nad loodavad, et kõrged energiahinnad ja põgenikevool nõrgendavad meie toetust Ukrainale ning jätavad meile vähem ressursse nende toetamiseks. Venemaa levitab globaalselt desinformatsiooni, sekkub pidevalt meie valimistesse ja kasutab ära meie sõltuvusi. Lisaks tabavad meid jätkuvalt küberrünnakud. Vabadus Venemaa sõltuvusest tähendab vabadust Venemaa väljapressimistest.
Lubage mul tulla tagasi küsimuste juurde, mille alguses esitasin. Ukrainas on kaalul meie enda vabadus, mida me peame iga hinna eest kaitsema. See on vabadus repressioonidest, vabadus sõjakuritegudest, vabadus otsustada oma julgeolekukorralduse ja välispoliitika suuna üle.
Sellel vabadusel on oma hind. Ukrainlased maksavad seda oma eludega. Nad kannatavad selle nimel külma käes. Meie maksame seda hinda eurodes, kuid peame endale pidevalt korrutama, et gaas võib olla kallis, aga vabadus on hindamatu.
Lõpetan kahe lühikese lausega, millega te kõik nõustute:
Slava Ukraini!
ja
Soome NATOsse!
