20. augustil 1991, ehk 34 aastat tagasi taastasite just teie, head 20. Augusti klubi liikmed, Eesti Vabariigi. Tänu teile saime sel aastal, 24. veebruaril, meie kõigi südamele armsa vabariigi 107. sünnipäeva.
Ajaloos, aga tegelikult ka meie igapäeva elus, tuleb ikka ette hetki, mis on murrangulised, kestva mõju ja suure tähendusega. Edu tagab oskus neid hetki ära tunda ning mõista nende tähendust. Sirvides Eesti riigi iseseisvuse taastamise lugu, tabasin end korduvalt mõttelt, kui keeruline on tegelikult mõista ja eristada olulisi hetki ja otsuseid tuhandetest ja isegi miljonitest igapäevaselt tormikiirusel mööduvatest momentidest.
Üks lihtne küsimus, kas iseseisvus taastada või taasluua, mõjutas põhimõtteliselt kõiki järgmisi otsuseid ning paigutas meid absoluutselt erinevasse punkti taust- ja väärtussüsteemis. Lühivaates oleks ju tulemus olnud äravahetamiseni sarnane – suveräänsus ja vabadus, okupatsioonikke murdmine. Aga põhimõttes, tähenduses ja reeglitepärase maailmakorra mõttes diametraalset erinev – uus riik, uued kokkulepped, uued väärtused versus juba riikide perre kuuluv õiguslik ja territoriaalne tervik, kehtivad partnerlussuhted, õigused, kohustused ja tavad. Lühidalt, kas 34 aastat või 107.
Eesti, õigemini teie, 69 Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise poolt hääletanut, valisite õige tee. See oli saatust määrava hetke äratundmine.
Austatud klubiliikmed,
Teine tahk sellest ajaloolisest otsusest, mida tahan esile tõsta, on vaprus. Teie kahtlemata emotsionaalne, kuid sügaval sisemisel veendumusel põhinev otsus hääletada Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra taastamise poolt, asetas teid kõiki isiklikult ohtu.
Taustaks olid ju vereohvrid Vilniusest ja Riiast ning te olite hästi informeeritud tolleks päevaks Tallinna jõudnud Pihkva dessantvägede sõjajõust ja kavatsustest. Keegi ei teadnud, kuidas Nõukogude võim reageerib, kuidas laheneb riigipöördekatse Moskvas. Aga teie, teie ei kõhelnud. Teadsite, et seda õiget hetke ei tule uuesti. 20. Augusti Klubi liikmete otsus ongi vaprus oma kõige puhtamal kujul – mitte hirmu puudumine, vaid tegutsemine vaatamata hirmule ja ohtudele, väärtuse ja rahva tahtega kooskõlas.
Tänasest päevast, või õigemini 20. augustist 1991, saame kaasa võtta teadmise, et õigust ja õiglust ei ole võimalik hävitada. Omast kogemusest lähtuvalt saame abikäe ulatada oma partneritele, eelkõige Ukrainale, sest rahva tahte vastu ei saa ükski, rahva mandaadile tuginedes on kärbeskaallasel võimalik seljatada hiiglane. Ja ükski teine rahvas ega riik ei saa ega tohigi võtta endale õigust otsustada vaba ja iseseisva rahva tuleviku üle.
Endiselt võitlevad Ukrainlased oma riigi eest ning meie ja liitlaste kohustus on anda kindlus Ukrainale, et Ukraina rahval on õigus otsustada oma tuleviku üle. Rahvusvahelisi piire ei tohi jõuga muuta. Meie teame, mida jõuga muutus kaasa toob ja Eesti ei kavatse seda kunagi aktsepteerida. Meie toetus Ukrainale on täielik. Ukraina tulevik on Euroopa liidus ja NATO-s. See on pikaajaline ja päris garantii, mida saab Ukrainale pakkuda.
Nii nagu sündmused 34 aastat tagasi näitasid, siis võõra võimu tanke on võimalik tagasi lüüa, aga selge on see, et edasi saab liikuda ainult siis, kui on rahu.
Ning rahuni saab jõuda ainult rahvusvahelist õigust austades – Ukraina suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus peab olema tagatud. Ilma Ukrainata ei tohi Ukraina kohta midagi kokku leppida. Ning ilma Euroopata ei tohi midagi Euroopa kohta kokku leppida.
Lõpetuseks kutsun teid kõiki veel üles talletama oma mälestusi neist pinevatest augustipäevadest. See, mida te nägite, tundsite ja kogesite, on hindamatu tõend ja teeviit tulevastele põlvedele. Just teie isiklikud lood ja vahetud kogemused aitavad mõista neid tagamaid, kaalutlusi ja otsuseid, ning annavad neile kindlust, et ka keerulistel aegadel on võimalik valida õige tee.
Tänan teid kõiki veelkord Eesti jaoks langetatud otsuste eest ning soovin teile kaunist pidupäeva jätku.
