Pressikonverentsi salvestus on järelvaadatav: https://www.youtube.com/live/MdkSXn7dmdw?si=1v72oRvQvWMLvQMw
Juhataja Kateriin Pajumägi
Alustame pressikonverentsi. Tere päevast, lugupeetud ajakirjanikud! Rõõm on teid tervitada Eesti esindushoones.
Valitsuse teemadest räägivad teile peaminister Kristen Michal, siseminister Lauri Läänemets, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ning kaitseminister Hanno Pevkur.
Peaminister, palun!
Peaminister Kristen Michal
Jaa. Austatud ajakirjanikud! Head vaatajad ja kuulajad! Päris mitu teemat.
Kõigepealt, hiljuti toimus Helsingis NATO liidrite kohtumine.
Läänemere-äärsed riigid, seal olid saadikute tasandil ka teised riigid esindatud. Seda on ka avalikkuses kajastatud. Aga meie jaoks oli Helsingi kohtumine, mille kaaskorraldajad me ka ise olime, vägagi viljakas. See tähendab, et kuigi üritusi on ajaloos palju, on mõned üritused väga konkreetsed.
Seal lepiti kokku – ja see planeerimistegevus käis juba varem –, et NATO alustab operatsiooniga – täpsemalt on see aktiivsus, aga ma ei tea, kuidas seda eesti keelde täpselt tõlkida – „Läänemere vahimees“. See tähendab seda, et Läänemerel on rohkem NATO võimekust kohal.
Nendest laevadest räägivad nad ise täpselt, mis ja kus. Ma loodan, et avalikkus mõistab, et me ei anna teada täpselt laevade paiknemisest, konfiguratsioonist, sadamast ega restoranist, kus meremehed lõunat söövad. Aga see operatsioon leiab aset ja see on just selleks, et merede üle kontroll oleks.
Noh, on selge, et meil need põhihuvi alad siin Läänemerel on Soome laht, kus on kriitiline taristu, Leedu, Poola ja Taani väin. Eks seda taristut on ka mujal, aga see tähendab seda, et me oleme võimelised NATO-na, kaitseliiduna, ühesõnaga, kaitsealliansina kaitsma ja seisma selle taristu kaitsel nii palju, kui see on võimalik.
Loomulikult ei tähenda see seda, et iga meetrit ja iga seadet igal pool on võimalik jälgida. See oleks ilmselt igale tervemõistuslikule inimesele ka kentsakas pilt.
Täpselt samamoodi, nagu me oleme harjunud küberohtudega tänapäeval, on see muutunud juba pigem hügieeniks ja tavaks, et vahel midagi juhtub. Me oskame sellega elada ja sellega hakkama saada riigi ja rahvana. Majanduses on samamoodi. Samuti tuleb taristu puhul käituda.
Nii et me õpime sellest, mis toimub, me kaitseme seda, mida on vaja, ja parandame selle ära, mis on kannatada saanud, kas siis pahast tahtest või hooletusest. Lõppkokkuvõttes tagajärg on ju sama. Me peame sellega võimalikult kiiresti hakkama saama.
Helsingi kohtumisel lepiti kokku – ja liitlased kiitsid selle ka heaks – seesama ettepanek, mille ma tegin, sest meil on Eesti ja Soome vahel selline MOU, memorandum of understanding ehk selline kokkulepe, kuidas taristut parandada, kuidas olla valmis mistahes kriitilisteks intsidentideks.
See algatus sündis Soome presidendi Alexander Stubbi riigivisiidist Eesti riigipea Alar Karise juurde. Siis mereväebaasis tollane kliimaminister ehk mina ja kaitseväe juhataja Meriloo pakkusime välja sellise idee, kuidas see võiks olla. Edasi riigid ja valitsused on sellega toimetanud. Tänased vastutajad samamoodi.
Nüüd, sarnane n-ö plaan ehk ülevaade sellest, kuidas konkreetselt intsidendile reageeritakse, kes täpsel, millega tegeleb, kellel mis varustus ja võimekus on, mis on tsiviilühiskonnale ja majandusele väga vajalik, et need asjad parandatud saaks, ja kuidas need intsidentidele reageerimisele automaatsemad on, selline standard saab seotud. Ma arvan, et see on väga hea selline baas, et olla valmis, milleks iganes meil tuleb valmis olla.
Ja kolmas teema. Esimene oli seesama „Läänemere vahimees“ ja teine on see plaan, kuidas me neid asju hoiame ja parandame ning kolmas on Vene varilaevastik.
Vene varilaevastikuga seotud isikute ja ettevõtete järjekindlam sanktsiooninimekirjadesse panemine, neile teenustest keeldumine, nende varade külmutamine – kõik see on nii NATO kui ka Euroopa liikmesriikide vahel see suund, kuhu me liigume. Ja see tähendab seda ikkagi, et praktikas alates teenuste [pakkumisest] keeldumisest – nagu öeldud, asjaosalised ei saa teenuseid – kuni praktiliste sammudeni välja, et kui on tulemas näiteks rahvusvahelises mereorganisatsioonis erinevad valimised, mille lobby on juba alanud, siis need isikud ja need riigid, kes on seotud vari laevastikuga, ei saa olla rollides, mis siis mereõiguse ja merereeglitega tulevikus tegelevad.
Nii et seetõttu jah Eesti jaoks selline kohtumine, mis NATO üldises raamistikus väga hästi sobib ja NATO eesmärke täiendab ja toetab, oli väga praktiline. Ma arvan, et see lisab turvatunnet ja teadmist, et NATO on võimeline kiiresti reageerima, nagu pühade ajal olid nad olemas, nüüd on nad ka olemas ja meie meredel toimetavad.
Ja olgu öeldud, et ega see loomulikult ei tähenda seda, et igat meetrit igal pool on võimalik alati kaitsta ründe eest. Aga see kindlasti lisab teadmist, et olulised kriitilised punktid on üle vaadatud, neil on silm peal hoitud. Ja me oleme ka valmis juhuks, kui midagi peaks juhtuma, sest ajastus, nagu mõistate, on ka üsna kriitiline.
Meil seisab ees veebruaris Baltimaade desünkroniseerimine Venemaa sagedusalast, mis tähendab seda, et sellel ajal kogu ülevaade meie energiataristust ja erinevatest objektidest peab olema adekvaatne. See on esimene teema.
Teine teema on. Riigikantselei tellitud seireraport. Ma eile küll parlamendis seda mainisin, aga kuna ma saan aru, et see ei ole suur uudis olnud – võib olla sellepärast, et see on hea uudis, ma ei tea, head uudised ei pidanud [levima] –, selgub, et aasta lõpus on usaldus valitsuse ja riigikogu vastu kasvanud. See on kindlasti positiivne.
See tähendab seda, et inimeste toetus riigijuhtimise vastu ja riigi demokraatia vastu on kasvanud. Loomulikult on palju maad minna, et see oleks igapäevase tegevuse tulemusel kõrge.
Suur toetus on ka eestikeelsele õppele üleminekule: 71% inimestest arvab, et see loob Eesti lastele võrdsed võimalused. Enamik küsitletutest pooldab ka Venemaa ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse äravõtmist.
Negatiivse poole pealt, mõnevõrra on kasvanud majanduslik ebakindlus 51%-lt 59%-le, eeskätt see ilmselt siis peegeldab aasta lõpus tulnud majandusuudiseid, maksu-uudiseid ja ettekujutust sellest, mis järgmisel aastal toimuma peaks. Aga õnneks siin ka eksperdid kirjeldavad, et sellel aastal majanduspilt on parem ja euribori langusest alates kuni erinevate eksporditurgude paremale olukorrale annab ka Eesti inimestele ja ettevõtjatele parema pildi.
Nüüd valitsuse istungi juurde. Istungil kiitsime heaks 16 otsust. Esiteks saadame riigikogule seaduseelnõu, et paremini kaitsta meie veealust kriitilist taristut ja suurendada merejulgeolekut. See annab kaitseväele võimalused ja pädevuse reageerida vajaduse korral ka jõuga kriitilise taristu kaitsmisele Eesti majandusvööndis. Sellest räägib täpsemalt kaitseminister Hanno Pevkur.
Teiseks, valitsus nimetas ametisse peaprokuröri. Astrid Asi sai sel nädalal ka õiguskomisjoni konsensusliku toetuse. Ta nimetati ametisse viieks aastaks. Ja Andres Parmase ametiaeg lõpeb 2. veebruaril.
Valitsuse istungil kiideti heaks ka valitsuse uuendatud tööplaan. See on nüüd oluliselt kargem kui varasem. Seetõttu võttis selle tegemine ka veidi aega, aga ma arvan, et ta sai parem. See on kenasti jälgitav.
Võib olla, et see sõnastus on veidi karune, aga valitsus ei saa olla postkast, kuhu igaüks saadab oma tööülesandeid. See valitsus, minu valitsus on selline, kus igal ministril on oma vastutus, oma töö, oma töölõik ja tegelikult ta ka vastutab nende töölõikude ära tegemise eest. See tähendab seda, et need punktid tulevad ka valitsusse ministri vedamisel või minister ise lahendab neid. Nii et sellisena see tööplaan sai kirja ja üldiselt leidis heakskiidu.
Majanduskabinetis arutasime sellise infovahetusena esimese punktina kaitsetööstuspargi rajamisega seotud küsimusi ja lõhkeainete tootmise küsimusi. Kaitseminister siis räägib sellestki pikemalt.
Pärastlõunal on meil suur hulk erinevaid teemasid, mis puudutavad desünkroniseerimist, seda, kuidas olla valmis kõigeks, mida me täpselt tegema peame, mida me täpselt teadma peame jne. Kõik need sammud – energeetikud ütlevad, et me oleme kõigeks valmis ja varuplaanile on olemas ka varuplaan.
Kuna tegemist on väga olulise sammuga ja operatsiooniga, siis me kindlasti valitsuse poole pealt käime selle nii sel kui ka järgnevatel nädalatel üle. Ja ma olen kindel, et energeetikaeksperdid siis informeerivad kõigest ka avalikkust. Ma loodan ka ajakirjanduse kaasabil info jagamisel.
Kuidas see kõik käib, seda saab samm sammu haaval selgitada, et inimesed teaksid täpselt, kuidas see toimib.
Nüüd üks info veel. Eile oli riigikogus infotund. Mulle on tulnud ka kiri keskerakonna fraktsioonilt, kus palutakse minu vabandamist.
Ma ütlen siin kohe ära. Ma näen, et kõik ei tea, millest jutt käib. Infotunnis oli debatt, kolleegi Vladimir Svetile tegin märkuse -- see ei olnud küll talle suunatud, vaid üldise teemana –, et loll on raske olla. See on üldine eluline fakt.
Ja kuna ma näen, et mulle on tulnud kiri, et riigikogu liikmed tunnevad ennast sellepärast puudutatuna, siis ma kindlasti vabandan. Minu arvates sõnakasutus peab alati olema korrektne. See ei olnud riigikogu saalile suunatud ega ühelegi konkreetsele isikule, vaid faktile.
Ja faktist endast. Miks see sõnastus mul sündis? Sellepärast, et keskfraktsioon on võtnud saata kirju ja käia saadetes rääkimas, et riigisekretäri juriidilise hariduse nõude kaotamine on midagi enneolematut, midagi ennenägematut ja midagi sellist, mida ei peaks Eestis juhtuma.
Ja vot, nüüd ma räägingi, miks ma tundsin, et loll on raske olla. Sellepärast, et selgub, et 2018. aastal on riigikogule selline eelnõu esitatud.
Esitajaks on Jüri Ratase valitsus, selles valitsuses olid Isamaa ja sotsiaaldemokraadid. Justiitsminister oli võimekas Urmas Reinsalu, meister igal alal, ja rahandusminister oli Toomas Tõniste. Eelnõu seletuskiri ütleb sedasama, et Vabariigi Valitsuse seaduses tunnistatakse kehtetuks regulatsioon, mille kohaselt võib riigisekretäriks olla üksnes juriidilist kõrgharidust omav isik.
Siin on pikk jutt, selgitus, miks see nii on, mis on muutunud riigikantselei rollides, ja ometi ei teadnud ma seda. Oleksin ma seda teadnud, oleksin ma saanud seda varem tsiteerida.
Nii et veel kord vabandan oma sõnastuse pärast. Ma loodan, et keegi ei tunne ennast puudutatuna isikuliselt, sooliselt ega fraktsiooniliselt. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja siseminister Lauri Läänemets, palun!
Siseminister Lauri Läänemets
Tervist kõigile! Tõesti, alustaks siis sellest, mis täna valitsuse istungil oli.
Me kiitsime heaks ja tegime otsused, mis puudutavad laia riigikaitse rahastamise plaani. Ma siseministeeriumi kohta korra veel meenutan, mis tegevused meil seal tulemas on.
See puudutab elanikkonnakaitse arendamist. See tähendab, et elanikkonnakaitse tegevusteks on nüüd valitsusel lõplikult otsus tehtud, sh koolituste jaoks järgmise 3 aasta jooksul 5 miljoni euro ulatuses, see puudutab piiri turvalisust ja piiritaristu väljaehitamist, sealhulgas droonimüüri rajamist piirile.
Ma ütlen ära ka selle, et nii nagu me koalitsioonilepingusse kirjutasime – nüüd me oleme vahepeal kogu aeg, igal aastal saanud neid teha või uuendada –, jätkuvalt see lubadus peab ja 2025. aasta lõpuks on maismaapiir valmis ehitatud. Aga ma nüüd rõhutan, et ehitustööd ei lõpe 2025. aasta lõpuks, sest me oleme igal aastal jooksvalt peale teinud uusi ja uusi otsuseid, mis puudutavad maismaapiiri täiendamist, alates droonimüürist, lõpetades nende lõikude väljaehitamisega, mis varem ei olnud plaanis.
Nii et kui pärast 2025. aasta lõppu veel te kuulete, et ehitustööd käivad, siis nad käivad sellepärast, et need lisaotsuseid on muudkui peale tulnud, mis varasemalt ei läinud selle põhimõtte alla, mis puudutas piiri lõplikku väljaehitamist.
Väljaõppe võimekuste arendamine See tähendab, et eelkõige sisekaitseakadeemia Väike-Maarja õppekeskuse nüüdisaegse taristu rajamist. Sellest saab Euroopa kõige tänapäevasem sisejulgeoleku väljaõppe taristu. Seal on võimalik – alates eriüksusest, lõpetades päästeameti tegevusega – väljaõpete läbi viia.
Eesti kaitsetööstuse jaoks seisneb selle tähtsus selles, et see seal hakkab olema ka – põhimõtteliselt osaliselt juba on – droonide lennutamiseks ja katsetamiseks vastav õhuala või väljaõppe ala. Kui meil õnnestub teha see lõpuks ligi 50 kilomeetrit pikk, siis see on midagi sellist, mida kaitsetööstus väga vajab. Ütleme nii, et asukoht – Vene piirile väga lähedal – ei ole ka vähetähtis.
Hübriidohtude ennetamise ja tõrjumisega seonduva võimekuse arendamine nii piiridel kui ka riigisiseselt. See tähendab suuresti ka kaitsepolitsei tegevust, mida kahjuks rohkem avada ei saa, aga see tähendab eelkõige kaitsepolitsei tegevuse võimestamist, mida me selle laiapindse tegevuskavaga teeme.
Nüüd, ma arvan, et teine oluline asi, mida me täna rääkima hakkame, millest kliimaminister sisuliselt räägib lähemalt, puudutab sünkroniseerimisega seotud tegevusi. Siseministri vastutada on julgeoleku pool, mis puudutab füüsilist julgeoleku tagamist. Ja valitsuskabinetis, julgeolekukabinetis täna kell kaks need teemad meil otsustamisele ja arutamisele tulevad.
Aga me peame meeles pidama, et sünkroniseerimisega me teeme tegelikult suurt asja: me katkestame ühenduse Venemaaga. Ja ühinemine Euroopaga tähendab seda, et üks oluline sõltuvus ja mõjutusvõimalus lõigatakse läbi.
Põhimõtteliselt võiks öelda, et see on viimane, mis meil ida suunas jäänud on. Raudteetransporti enam ei ole ja kõike muud. Selles mõttes majandusliku sõltuvuse [Venemaast] me oleme põhimõtteliselt viinud nii miinimumini, kui saab.
Ja me võiks öelda, et see on energeetikavaldkonna sündmusena sama oluline, kui suuremas plaanis oli Eesti liitumine Schengeni või Euroopa Liiduga. Seda Eesti ei tee ju ainukesena, vaid Läti ja Leeduga koos.
Ja selle sammu juures me peame arvestama loomulikult seda, et idanaaber ei kao kuhugi ega muutu. Ümberlülitumiseks on põhjalikult ette valmistatud ja ideaalis sujub kõik inimeste jaoks märkamatult.
Aga siiski on sellel ajal Eesti elektrivarustus pigem tavapärasest haavatavam ning meie naaber võib seda perioodi ka ära kasutada. Me peame olema valmis kõikvõimalikeks siis erinevateks hübriidtegevusteks nii küber- kui ka füüsilises ruumis.
Ja meid võidakse hirmutada, võidakse segadust külvata, valeinfot levitada. Võib juhtuda ka, et elektritaristut võidakse kahjustada.
Aga see jutt ei ole sellepärast, et hirmutada ja rääkida, et meil on mingisugune informatsioon selle kohta, et midagi võib juhtuda. Vastupidi, see jutt on sellepärast, et politsei ja teiste asutuste operatsioon, julgeoleku tagamise operatsioon, mis desünkroniseerimisega paralleelselt käib ja mida me täna arutama hakkame, on sellepärast, et midagi ei juhtuks. Ja see on tavapärane. Ükstapuha, millised suured sündmused on, võtame kasvõi mõne kõrge ja tähtsa välisisiku külaskäigu, siis kaasnevad suured operatsiooni tema julgeoleku tagamiseks olukorras, kus meil ei pruugi olla infot, et miski teda ohustaks. Aga seda kõike tehaksegi selleks, et midagi ei juhtuks.
See tähendab ka seda, et me … Siin on debatte olnud riigikontrolli auditist selle kohta, kui palju meil on riigikaitselisi objekte. Me kehtestame nüüd selle operatsiooni raames ka ajutised riigikaitse objektid, erinevad energiataristu objektid. See ei tähenda alati seda, et seal peab olema politseinik või kaitseliitlane või kaitseväelane valves, vaid see tähendab nõudeid ja nõuete järgimist, mis puudutavad suurema turvalisuse tagamist. See käib selle kõigega kaasas.
Loodetavasti seda kõike vaja ei ole. Lõppkokkuvõttes saame tunnistada, et midagi ei juhtunud, kõik läks kenasti. Aga tavaliselt ongi nii, et kui valmistud, siis midagi ei juhtu.
Aga ma tahan öelda, et need ettevalmistused pole asjata, sest elekter võib kaduda ka muudel põhjustel. Kasvõi näiteks siis, kui on nii, nagu oli eelmisel nädalalõpul lumetormis, mis viis 17 000 Eesti elanikult elektri.
Ja olles valmis kõige hullemaks, saame paremini hakkama ka väiksemate kriisidega. Nii et selles mõttes jätkuvalt minu üleskutse kõigile Eesti elanikele: päästeameti soovitus varudest, võimalusest kodus hakkama saada, informatsiooni saada, sularaha omada olukorras, kus näiteks ei ole elektrit, on jätkuvalt tõsine soovitus.
Me soovitame seda täita nii enne desünkroniseerimist kui ka pärast seda, sest kas tuleb torm või midagi muud, me kunagi ei tea, aga me ühiskonnana peaksime valmis olema ja paremini hakkama saama.
Nüüd lihtsalt riigikontrolli auditi kohta. On küsitud, miks meil ei ole siis erinevad taristu objektid riigikaitselised objektid. Tõesti, 2007. aastal analüüs või julgeoleku hinnang või riski hinnang ei olnud selline, nagu see on praegu. Venemaa käitumine, nagu me mäletame, oli ka, ütleme nii, oluliselt tagasihoidlikum oma naabrite suhtes.
Need julgeoleku hinnangud on muutunud. Rohkem kui aasta aega on kestnud riigikaitse tegevuskava tegemine. See kiideti heaks, me kiitsime selle heaks eelmise aasta lõpus valitsuses. Ja selle järgi on nüüd määratud või kokku lepitud printsiibid ja loogika, mis siis peaks olema riigikaitse objektid, ja selle järgi nüüd hakkame määrama riigikaitse objekte, sealhulgas energeetikataristu objekte. Aga energeetikataristu objektid on üks osa. Võib-olla see, kui öelda, et need on üks väike osa, on see liiga pisendatud, aga see on üks osa, st see kindlasti nagu enamik nendest riigikaitse objektidest.
See töö on suur ja põhjalik, palju eeltööd on tehtud ja see saab varsti ka valmid. Ja riigikaitse objektiks olemine, ma veel kord meenutan, ei tähenda seda, et me näeme politseid selle objekti ümber liikumas. Siis, kui politsei sinna läheb, on tegemist hoopis teise olukorraga.
See tähendab, et tehakse vajalikud investeeringud turvaseadmetesse. See tähendab, et mõeldakse üle erinevate protseduurid selles asutuses või selle objektiga seonduvalt. See tähendab seda, et võib-olla palgatakse uusi inimesi, neid treenitakse ja antakse neile edasi vajalikke oskusi.
Selles mõttes muretsema ei pea, kõik need asjad on töös. Ja vahepeal, kuigi need taristuobjektid ei ole olnud riigikaitseobjektid, kaitsepolitseiamet ning politsei- ja piirivalveamet on viimase aasta jooksul nõustanud ja andnud näpunäiteid ja juhiseid, mismoodi oma julgeolekut tagada. Hoolimata sellest, et nad pole sellesse nimekirja kantud, me oleme ikka lähtunud julgeolekuolukorrast, tegelikust elust ja tegelikust vajadusest. Seega, nii palju, kui seda turvavõrku on olnud vaja ehitada ja turvatunnet luua, on Eesti riik sellega tegelenud.
Minu poolt praegu kõik. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, palun!
Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas
Aitäh! Tere päevast! Võtan siseministrilt siin kohe teema üle. Täna on väga palju juba energeetikast räägitud, aga pärastlõunases kabinetis räägime energeetikast edasi.
Tõenäoliselt ei ole Eestis täna olulisemat teemat, millega valitsuses tegeleda. Üks on toimetulek ja teine on julgeolek. Mõlemad on tegelikult energeetikaga seotud. Energeetika juurde on tulnud see julgeoleku küsimus uuesti teravalt üles seoses Estlinki purunemisega. Ja täiesti õigustatult on küsimus, kas meie energeetikaplaan võtab piisavalt julgeolekuriske arvesse.
Nüüd, me valitsuses oleme töötanud juba mitu kuud selle nn pikka plaani nimel. Energeetikas tuleb teha pikk plaan. Olukord, kus me praegu energeetikas oleme ja põhjus, miks meil on hinnad kõrged, on selle tagajärg, et kümme aastat ei ole olnud ei plaani ega otsuseid.
Täna me selles olukorras oleme, edasi siit samamoodi minna ei saa. Energeetika on üks valdkond, kus peab looma vähemalt aastani 2040 ja 2050 pika plaani ja sellega valitsus tegeleb. Nii et see arengukava on olemas.
Nüüd meil on arutelud loomulikult selle üle, mis tähendab see julgeolekuriski arvutuse sissetoomine sinna. Ehk siis ilmselgelt oma tootmise juhitavate võimsuste maht ja nende iseloom. Tuumajaama küsimus on aina teravamini üleval ja seda me kabinetis loodetavasti ka peagi arutame.
Väga teravalt on üleval ka meretuule vähempakkumiste korraldamine. Ühekaupa, nii et tuumaenergia eraldi, meretuul eraldi, neid otsuseid võib ühiskonnas arutada, aga tegelikult on vaja ju ikkagi pikast plaanist lähtuda ja vaadata, kuidas see energia meil kujuneb ja kuidas me tagame selle, et meil on aastaks 2035 ja 2040 siin konkurentsivõimeline energia hind, mis meile ettevõtete ja inimeste toimetuleku tagab.
Ja meretuule arutelu on jätkuvalt meil üleval, selle koha pealt, kui palju on vaja tegelikult sinna energia hulka meretuult. Miks see meretuule küsimus praegu üleval on? Selle tõttu, et tal on väga palju veel vastamata küsimusi. Meretuulel peab olema Eestis ka tarbimist, see on valdavalt tööstustarbimine.
Peab olema mingi vesiniku tarbimise turg, näiteks, mida meil täna ei ole. Ja selle tõttu energia pika plaani üks suur osa on ikkagi see, millist majandust me kümne aasta pärast Eestis näeme. Sellest sõltub tegelikult lõpuks ka selle energia ülesehitamine. Nii et me peame ka majanduse plaanis selged sõnumid paika panema, sellepärast, et see annab selle toimetuleku kindluse ettevõtetele ja Eesti inimestele ka.
Nii et peagi tõenäoliselt see energia pikk plaan aastani 2040 ka kokku lepitakse ja me saame selle pika plaani järgi ka riigina minna.
Ma tahtsin kommenteerida korra ühte teemat, mis mis on juba pikemat aega üleval. Esmaspäeval on riigikogus muudatusettepanekute esitamine põhiseaduse muudatusele.
Nüüd, agressorriikide ehk Venemaa ja Valgevene kodanike hääleõiguse äravõtmine on põhiseaduse muudatuse algatamise peamine põhjus. Siin ei ole tegelikult ka ühiskonnas vaidlust, ei ole vaidlust seda inimeste seas – peaminister tsiteeris just ka arvamusuuringud, väga kindel veendumus on see, et agressorriikide kodanike Eestis ei peaks valimisõigust omama. Sellel on suur toetus ühiskonnas ja seal on tegelikult absoluutselt suur toetus ka parlamendis. Ehk siis ei ole tegelikult seal vaidlust selles, mis puudutab agressorriikide kodanike valimisõigust.
Eesti 200 seisukoht on ka see, et lisaks Eesti kodanikele peavad hääleõigust omama ka Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud ja meie liitlaste kodanikud. Me oleme siiski ka liberaalne riik. Ehk siis valimisõiguse väga kitsalt piiramine ei ole tegelikult meie liberaalse põhiseaduse vaimus õige, nii et ka liitlasriikide kodanikud ja Euroopa Liidu kodanikud peaksid valida saama.
Nüüd see vaidlus, mis on seotud hallide passidega. Täna hommikul korra seda teemat ka arutasime. Arusaadav vaidlus, aga tegelikult on ju vaidlus vales kohas. Ehk siis küsimus ei ole mitte hallide passide omanike valimisõiguses, vaid küsimus on selles, et ka aastal 2024 oli Eestis 60 000 inimest, kes on kodakondsuseta.
Tegemist on nõukogude okupatsiooni ajast üleminekuperioodiks loodud institutsiooniga nimetusega „määratlemata kodanikud“. Ja ma ei ole siiamaani tegelikult suutnud riigina teha jõulisi samme selles suunas, et meil ei oleks 33 aastat pärast nõukogude liidu lagunemist jätkuvalt märkimisväärne hulk inimesi selles kodanikkonna kategoorias.
Meie vaatest on oluline, et me hakkaksime selle küsimusega tegelema. Ehk siis, kuidas me suudaksime näiteks järgmise kümne aasta jooksul viia praktiliselt selle institutsiooni siiski Eestist ära? Kuidas teha nii, et meil ei oleks neid määratlemata kodakondsusega inimesi?
Kui me vaatame täna neid numbreid, siis meil on lapsi, kes on jätkuvalt saanud sünnihetkel Eestis määratlemata kodakondsuse. Ehk siis me taastoodame seda institutsiooni. Selle kohta tuleb kiiremas korras see otsus teha, et me ei anna enam määratlemata kodakondsusega passe siin sündivatele lastele.
Aga tegelikult ka täiskasvanud inimeste hulgas on neid, kes valdavad eesti keelt, kellel ei ole täna tegelikult takistusi Eesti kodakondsuse saamiseks. Seal on vaja üles leida see präänik, mis põhjustaks neile tegelikult selle kodakondsuse omandamise.
Nii et riigi strateegiline vaade ei peaks olema mitte vaidlus selle üle, kas need inimesed peaksid hääleõigust omama. Need inimesed on Eesti inimesed, nad on siin sündinud ja üles kasvanud. Aga just nimelt see, et ükski väärikas riik ei peaks omama nii suurt hulka inimesi, kellel ei ole kodakondsust.
Nii et Eesti kodakondsusesse astumine peaks olema see eesmärk. Integratsiooni monitooringu uuring näitas väga selgelt, et 60% nendest inimestest soovivad saada Eesti kodakondsust. Nii et ma arvan, et me peame tegema hoopis selle kokkuleppe, mis samme me astume, millised on need präänikud ja toetused ja võib olla ka piitsad, et me tegelikult jõuaksime mingi sihini, nii et meil ei oleks vähemalt sündivaid lapsi, kellel on määratlemata kodakondsus Eestis, ja et igal lapsel oleks Eestis kodakondsus.
Nii et ma arvan, et vales kohas on see vaidlus ja me peaksime tegelikult riigina liikuma hoopis selles suunas, et meil halle passe kümne-viieteistkümne aasta pärast Eestis enam ei oleks.
Viimasena räägin veel pikkadest plaanidest. Meil on arutelukoht ka haridusvaldkonna pika plaani üle ehk selles plaanis, milline näeb aastaks 2035 välja Eesti haridusvõrk. Me ei saa teha hariduses otsuseid päeva kaupa, ei õpetajate palkade ega õpetajate järelkasvu ega millegi muu suhtes, kui meil ei ole pikka vaadet aastani 2035 või 2040.
Haridusministeerium valmistab seda pikka plaani praegu ette. Maikuuks tuleme välja nii mõjuanalüüsi kui ka ettepanekutega, milline peaks välja nägema haridusvõrk, kus Eestis ja millises ulatuses antakse millist haridust, kus on meil kutseharidus, kus on üldkeskharidus, kus on ülikoolid, alusharidus ja algharidus. Selle baasilt tegelikult saame me teha lõpuks ka otsuseid õpetajate järelkasvu kohta ja hariduse kättesaadavuse kohta.
Mingi selline ühekaupa ja väikeste tükkide üle vaidlus ei ole tegelikult oluline. Nii et töötame nii energeetika pika plaani kokkuleppe kallal – ma loodan, et see nüüd lähinädalatel tuleb – ja hariduse valdkonnas täpselt samamoodi. Meie eesmärk on siiski sellel kevadel see pika plaani vaade kokku leppida ja paika panna. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja kaitseminister Hanno Pevkur, palun!
Kaitseminister Hanno Pevkur
Tänan! Head ajakirjanikud ja veebis jälgijad! Räägin natukene konkreetsematest ja lühema sammuga asjadest, kui on pikk plaan. Aga teen seda rõõmuga, sellepärast, et meil on olulised asjad, mis on vaja tõesti kohe, nüüd ja praegu ära teha.
Loomulikult on vaja ka pikemat vaadet, millest ma teise punkti juures ka räägin. See puudutab lõhkeainetehast.
Aga kõigepealt mereväele antavatest õigustest. Tõsi on see, et Eesti territoriaalvetes ei ole Eesti mereväel ega ühelgi Eesti asutusel, olgu ta siis riigilaevastik või keegi muu, probleeme reageerida. Probleem on majandusvetes. Ja selleks, et majandusvetes oleks meil võimalik reageerida mereväele operatiivselt, kiiresti ja adekvaatselt, me saadame parlamenti kaitseväe korralduse seaduse ja majandusvööndi seaduse muudatused.
Hästi lühidalt öeldes on tegu sellega, et ohu korral on mereväel õigus reageerida kogu Eesti merealal, sh majandusvööndis, ja vajaduse korral -- see on tõesti äärmuslik abinõu – tarvitada ka jõudu.
Peaaegu kõik need tegevused on seotud korrakaitseliste meetmetega. Ehk kuna 2023. aasta 1. jaanuarist tulid mereväele üle ka piirivalvelised ülesanded siseministeeriumist ning politsei- ja piirivalveametist, siis loomulikult on meil ülesanne, et merevägi saaks kõiki tegevusi seal läbi viia.
Kui me räägime praktilistest näidetest, oletame, et Eesti kriitilise taristu poole liigub mingisugune alus, mille kohta meil on informatsiooni erinevatest seireandmetest, et seal on nt lahtine ankur, siis esimene reaktsioon on loomulikult see, et võetakse laevakapteniga ühendust, palutakse tal see tegevus lõpetada. Järgneb siis see, et kui oht peaks jätkuma, tuleb muuta kurssi ja suunduda Eesti territoriaalvetesse. Kui ka sellele ei alluta, siis on võimalik parduda.
Pardumiseks on kaks viisi: kas üle mere, vee pealt, või õhust. Igal juhul on tegemist väga kõrge riskiga tegevustega, aga Eesti jõuametkonnad on selles omavahel täpselt kokku leppinud, mida teeb erioperatsioonide väejuhatus, mida teeb K-komando, mida teeb lennusalk. Ja need tegevused on meil kõik praeguseks detailideni läbi käidud.
Kui on vaja rakendada jõudu, siis me oleme sinna sisse planeerinud täiendava filtri ja see filter on reeglina kaitseminister, kes siis peab andma vastava nõusoleku jõu kasutamiseks.
Ega seal midagi suurt ja keerulisemat ei olegi. Aga mõte ja sõnum on selge: kui keegi soovib teha midagi kuritahtlikult Eesti kriitilise taristu vastu, siis Eesti riik reageerib.
Paar sõna ka käivitunud operatsioonist, NATO operatsioonist, millest peaminister alustas. Jah, selle operatsiooni nimi inglise keeles on „Baltic Sentry“ ehk tegevused NATO keeles on enhanced Vigilance Activity. Kui üritada seda eesti keelde panna, siis valvsusmeetmed või valvsustegevused.
Tõepoolest, me ei ütle täpselt välja, mis kogu selle perioodi jooksul tehakse. Laevade olemasolu on praeguseks MARCOM-iga kokkuleppel ehk siis NATO mereväe operatsioonikeskusega kokkuleppel. Saame kinnitada, et Saksamaa ja Hollandi alused on sellesse kaasatud.
Kus täpselt ja kes veel ja millised tegevused mitte ainult mere peal, vaid ka muud, seda me täpsemalt ei kommenteeri ja tegeleme sisu poolega rohkem kui sellega, et näidata, kus me täpselt oleme ja millistel koordinaatidel ja millisel kuupäeval
Teine teema, mida me täna arutasime, oli minu jaoks väga oluline. Me oleme nüüd mõnda aega kaitseministeeriumis teatavasti arutanud võimalust kaitsetööstuspargi rajamiseks. Tegevused on käimas ja kaitsetööstuspargi ankurrentnik peaks olema suurekaliibrilise laskemoona tootja.
Vaadates praegu Euroopas toimuvat, on selge, et kriitiline puudujääk on lõhkeainest. Ja vaadates ka Eesti enda arengusuundi, eelkõige põlevkivisektoris, me näeme, et meil on üks turueelis, mida me peaksime ära kasutama. See turueelis on see, et põlevkivi töötlemisel on võimalik toota heksamiini, mis on vältimatu koostisaine lõhkeainele RDX. Ja selleks, et seda lõhkeainet toota, me saaksime ära kasutada oma turueelist põlevkivi tootmises.
Seetõttu oli minu ettepanek Vabariigi Valitsusele täna see, et rajada Eestisse lõhkeainetehas.
See loomulikult vajab suurt hulka tegevusi. Enne on vaja teha eelkõige majanduslikud analüüsid ja selleks on vaja teha tasuvusuuring. See tasuvusuuring on see, kus me peame rahandusministeeriumiga leidma katteallika.
Aga ilma tasuvusuuringuta loomulikult keegi ühtegi suurt investeeringuotsust tegema ei hakka, sest selle lõhkeainetehase rajamine läheks maksma üle 100 miljoni euro. Kindlasti ei ole meie soov teha seda riigiettevõttena, aga arvestades strateegilist kaupa, mis lõhkeaine on, on meie soov hoida kontrollpaki ikkagi riigi käes, aga kaasata erainvestoreid.
Kas selleks erainvestoriks on seesama laskemoona tootja või keegi teine, seda näitab aeg. Meie soov oli täna saada Vabariigi Valitsuselt põhimõtteline nõusolek, et selle teemaga edasi liikuda. Selle nõusoleku me saime. Edasi me jätkame tööd rahandusministeeriumiga, et leida kiiresti rahastusallikas tasuvusuuringu tegemiseks ja siis juba vastavalt meie pakutud ajagraafikule ka selle teemaga edasi liikuda.
Aga see kannab mitut eesmärki. Esiteks väärindada rohkem põlevkivi ja teiseks vähendada kriitilist puudujääki relvatööstuses, milleks on lõhkeaine. Ja kolmandaks, loomulikult, kasvatada ka riigieelarvet, anda inimestele tööd ning suurendada meie enda kaitsevõimet ja kaitsetööstust.
Viimase punktina käin kiiresti üle veel selle, et ma tutvustan Vabariigi Valitsusele täna pärastlõunal ka seisukohti, mis tulevad arutamisele 3. veebruaril Euroopa ülemkogul, kuhu riigijuhid kogunevad.
Aga kuna see puudutab kitsalt kaitsevaldkonda ehk siis on kaitseteemaline ülemkogu tulemas, siis meie oleme kokku pannud sellise sisendi peaministrile selleks, et ülemkogule minna.
Need valdkonnad on eelkõige seotud loomulikult kaitsevalmidusega, kaitsevõimega, ka Euroopa kaitsevõimega, Euroopa Komisjoni koostatava valge raamatuga ja loomulikult ka Ukraina abistamisega.
Aga sellest kõigest täpsemalt juba järgnevatel päevadel, kui Vabariigi Valitsus on, on nendest eesmärkidest ja seisukohtadest täpse ülevaate saanud. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja läheme ajakirjanike küsimuste juurde. Öelge palun oma nimi, toimetus, keda esindate, ja kellele küsimus on suunatud.
Madis Hindre
Ma küsin Kristen Michalilt, kui tohib. Ameerika Ühendriigid panid kokku, nende praegune administratsioon pani kokku nimekirja riikidest, kuhu maksab ja kuhu ei maksa olulist tehnoloogiat eksportida ja tutvustada. Ja Eesti seati niinimetatud teise kategooria riikide sekka.
Kuidas ja mida seda kõneleb meie transatlantilisest koostööst ja meie välispoliitilisest võimekusest, et Eesti suutis ennast mitte esimese, aga teise kategooria riikide sekka Ameerika Ühendriikide administratsiooni silmis seada? Aitäh!
Kristen Michal
Aitäh! No see esitusviis oli küll meeldivalt dramaatiline, justkui see sõltuks Eestist üksi.
Ameerika Ühendriikide administratsioonis keegi otsustas Euroopa sisuliselt kaheks jagada. Ja seal on suur hulk riike, kes, kui vaadata seda jaotust -- ma pole veel viimast nimekirja üle vaadanud, aga kui ma ei eksi siis NATO suurimad kaitsekulutajad, näiteks Poola, Eesti, Läti, Leedu ja Balti riigid – kõik on nimekirja grupis 2.
See kindlasti ei ole Euroopa vaatest kuidagi mõistlik ega vastuvõetav. Ja sellest me kindlasti Ühendriikidele ja lahkuvale administratsioonile anname teada, nii väliskanalite kaudu kui ka majanduskanalite kaudu.
Meie vaates see ei ole mõistlik jaotus, Euroopat ei peaks nii jagama, ja ma olen kindel, et Euroopa Komisjoni liikmed annavad sellest samamoodi teada.
Nii et jah, see on suurem Euroopa kaheks jagamine, mis minu hinnangul ei ole küll kuidagi põhjendatud. Eesti, ma arvan, nagu siinne regioon, näiteks ka Poola ja paljud teised riigid, on Ameerika Ühendriikidega väga heades suhetes, julgeoleku suhetes, julgeolekuinformatsiooni vahetamise suhetes. NATO-s ja kus iganes.
Nii et selline jaotus, jah, minu hinnangul ei ole kohane ja see on ebaõnnestunud. Aitäh!
Madis Hindre
Aitäh! Aga kas me saadame mingi noodi või mida see teada andmine tähendab? Kas me saatsime kuskilt välisministeeriumist meili teele? Või kuidas? Mida me teeme?
Kristen Michal
No eks me kõigepealt anname läbi Madis Hindre loo ERR-i kaudu teada, nad teevad saatkonnas kokkuvõte.
Aga siiski, erinevad ametnikud juba vahetavad omavahel informatsiooni. Seal on ka ette nähtud protseduurid, kuidas teatud hulga päevade jooksul antakse teada, mida sellest jaotusest arvatakse. See info on läinud teele, välisminister tegeleb sellega samamoodi. Ja Euroopa Komisjoni uue vastava valdkonna volinikuga vestlesin, Helsingis olles andsin sama teada. Ma arvan, et see informatsioon läheb ka Euroopa Komisjonist välja.
Johannes Voltri, Rahvusringhääling
Immigratsiooni teemal või, ütleme, kodakondsuseta inimeste teemal küsiksin. Kristina Kallas ütles, et me peaksime nüüd lähiaastatel või kümne aasta raames astume jõulisi samme selleks, et kodakondsuseta inimesi oleks senisest palju vähem .
Küsimus peaministrile ja sotsiaaldemokraatide esimehele. Kas te nõustute, et me peame astuma jõulisi samme? Kui jah, siis kas sellisel juhul eelistada seda präänikumeetodit või seda piitsameetodit?
Kristen Michal
No ma ütleks, et Kristina Kallase mõttekäik on minu meelest huvitav ja väga õigele asjale tähelepanu juhtimine.
Kui me vaatame seda just põhiseaduse muutmise debati käigus. No see debatt käib ju täna ja see algas sellest, et võtta agressorriikide kodanikelt ehk näiteks Valgevene ja Venemaa kodanikelt, kes on põhiline sihtrühm siin, kes on läbi kodakondsuse seotud lojaalsusega agressorriikele, võimalus kaasa rääkida Eesti asjus.
Kuidagi on seda debatti üritatud hägustada, rääkida kõikidest muudest gruppidest sealjuures, muu hulgas, lihtsamalt öeldes, hallidest passidest.
See, mida Kristina KIallas pakub ideena, et tulevikus määratlemata kodakondsusega inimesi peale enam ei tekiks – kui me saame selleks mingeid samme astuda, siis me peaksime seda kindlasti tegema. Ma arvan, et see on igati mõistlik lähenemine.
Täna hommikul meil tõepoolest oli töökohtumine ka siseministriga; sotsiaaldemokraatide, Eesti 200 ja Reformierakonna juhtide vahel me arutasime seda. Eks järgnevatel nädalatel me arutame edasi, kuidas selleks samme astuda. Siseminister siis vaatab võimalikud regulatsioonid ja sammud üle, pakub lahendusi. Kindlasti ka parlament saab neid lahendusi pakkuda.
Kui küsida võimalikku valikut, siis ma ütleks niimoodi vaistlikult, et kuna ma ei oska hinnata, mis need prääniku- ja piitsameetod täpselt on, siis mina isiklikult ikkagi eeldaksin, et inimesed teevad kõik selleks, mida on vaja, et Eesti kodakondsus saada. Mingit allahindlusega kodakondsuse andmist kindlasti ei tule. Aitäh!
Lauri Läänemets
Aitäh! Jah. Ma ei tea, ma kasutan ka peaministri sõnu, et huvitav ettepanek. Heas mõttes, jah, miks ma peaks halvas mõttes …? Ikka heas mõttes, loomulikult.
No ütleme niimoodi, et mis lahendused või mis variandid siis on. Enamasti on need inimesed, suur osa neist on kõrgemas eas inimesed. Selles, et nad tunneks, et nad enne surma kodakondsuse eksamid ja kõik muud asjad peaks tegema, minna kahtlen.
Kindlasti neid on, kindlasti me saame motiveerida, aga kui me tahame, et enamik neist inimestest Eesti kodanikeks saab, siis peab selleks muutma seadusi ja andma neile lihtsalt kodakondsuse mis iganes tingimustel, mingitel leevendatud tingimustel. Muid võimalusi nii suure hulga inimeste selle halli passi staatuse lõpetamiseks ei ole.
Me rääkisime hommikul sellest, et on neid lapsi. Tõesti, alaealisi on umbes 90 ringis, kes on siin alla 18-aastased ja on saanud halli passi. Nad ei ole siis nende lapsed, kes on siin halli passiga sellepärast, et nad on kunagi Venemaalt tulnud, vaid seal on teistmoodi juhte – ma just palusin järele vaadata –, näiteks 2 Brasiilia kodanikku saavad Eestis lapse ja pole siin piisavalt kaua elanud, hall pass.
Või siis on näiteks Eesti roma kogukonna liige saab lapse Läti kodakondsuseta roma ehk siis mustlasega ja siis ei ole veel Eestis viis aastat elanud.
Nii et sellised asjad on, nii need tulevad. Jah, me saame neid regulatsioone veel vaadata. Kas on võimalik midagi teha? Teeme. Aga kui me räägime 60 000 või 70 000 inimesest ja jõulisest halli passi kaotamisest -- no mina arvan, et me kedagi kindlasti riigist välja saatma ei hakka, selle ütlen kohe ära.
Kodakondsuse andmise ettepanekuid ma kuula, rohkem seal vahepeal selliseid positiivseid võimalusi kindlasti on, et teeme programme, aga me teame, et eesti keele õpetamise rahastamine ja see, kui palju ukrainlased kõike seda vajavad ja kõik muud asjad – no seda on tehtud siiamaani ka. Saame tublimalt teha, aga lõppkokkuvõttes eeldab see juba siis kodakondsuse andmist. Aitäh!
Kristen Michal
Ma korra täpsustan ühte asja, kui tohib. Kristina ometi on siin ruumis, tema on selle ettepaneku tegija ja ta saab sellest ka ise rääkida.
Aga numbrites olgu öeldud, et kui me räägime sellest põhiseaduse muutmise kontekstist, siis ma vaatan, et Vene föderatsiooni kodanikke Eestis on 78 000 ja veidi peale, Valgevene kodanikke veidi alla 3000.
Aga määratlemata kodakondsusega inimeste arv e kodakondsuseta kodanike arv Eestis on pidevalt vähenemise trendis. 2015. aastal oli neid 85 000 ja veidi peale, siis edasi juba 60 000 ja eelmise aasta lõpuks oli 57 000. Neist kodakondsuseta elanikest pea pool ehk 46% -- üle 27 000 , peaaegu 28 000 – on juba vanemad kui 60 aastat.
Nii et selles võtmes ta on kahanev grupp numbrites ja ka vanuse tõttu. Elu teadupärast läheb ainult ühes suunas, aeg samamoodi.
Aga veel kord: eks Kristina saab oma ettepanekut kirjeldada ja seda debatti me saame jätkata. Eesmärk on, ma saan aru, ikkagi see, et meil ei tekiks peale uusi kodakondsuseta isikuid ja see aken kinni pandaks.
Kristina Kallas
Just. Ma täpsustan. See näide, mille pärast mulle tundub, et Eesti riigi praktika ei ole päris õiguspärane, on see, et kui on kahe Brasiilia kodaniku laps, siis see laps on Brasiilia kodanik. See, et me väljastame talle kodakondsuseta isikutunnistuse, on minu arust isegi laste õiguste konventsiooni vastane. Lapsel peab olema õigus kodakondsusele sõltumata vanemate kodakondsusseisundist ja sõltumata vanemate otsusest. Me peame selle praktika vähemalt – see on kõige väiksem, n-ö low-hanging fruit, mille me teeme – ära lõpetama, et Eestis sündinud lapsed ei oma kodakondsust.
Lapsel on kodakondsus, välja arvatud juhul, kui mõlemad vanemad on kodakondsuseta, ja sel juhul, kui mõlemad vanemad on kodakondsuseta, on meil seadusemuudatus, mis ütleb, et laps saab sünnihetkel naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse, välja arvatud juhul, kui lapsevanem tuleb ja ütleb, et ta ei soovi Eesti kodakondsust.
Nüüd, see auk, et ta ei soovi Eesti kodakondsust, tuleb tegelikult kinni panna seaduses, sest kui ta ei soovi – muidugi tal on õigus loobuda Eesti kodakondsusest –, siis sel juhul peab vanem ütlema, mis kodanik tema laps. Seda, et ta on kodakondsuseta – nii nagu mina ei saa oma lastele öelda, et ma tahaks, et mu lapsed oleks kodakondsuseta – ei saa olla. Mu lapsed on Eesti kodanikud ja ma pean vormistama neile kodakondsuse. Ei saa me ometigi Eesti riigis veel aastal 2024 öelda, et ah, jah, te ei soovi ühtegi kodakondsust. Hea küll, anname teile määratlemata kodakondsuse staatuse.
See on üks selle ettepaneku põhituum, et see ots tuleb kinni panna, et me sealt enam sellist asja [välja ei lase], et meil jätkuvalt sünnivad Eestisse kodakondsuseta lapsed.
Nüüd täiskasvanud inimesed. Nagu peaminister ütles, 46% on üle 60-aastased. See on eraldi grupp, nende puhul tõenäoliselt on keeruline. Aga need noored, kes on 30-aastased või 40-aastased – neid on tuhandetes –, kes on määratlemata kodakondsusega, ma arvan, et mingi osa nendest, päris märkimisväärne osa tegelikult täna valdab eesti keelt. Neil ei ole probleemi ära teha B1 tasemel eesti keele eksam, selleks et vormistada Eesti kodaniku pass.
Siinkohal ka üleskutse tegelikult kõigile nendele inimestele: palun tulge tehke ära Eesti kodakondsus. Ma ei näe põhjust, miks see määratlemata kodakondsus on täna vormiliselt kuidagi parem.
Ja eesti keele kursuste teema. Kui me võtame need andmed, siis need alla 60-aastaste inimeste puhul need 26 000 inimest, kes meil on halli passiga, iga aasta tähendab see 2600 inimesele keeleeksami ja keelekursuse võimaldamist. Täna meil see võimekus tegelikult on.
Meil on vaja sellises mahus prioriseerida see sihtrühm ja öelda, et me peame prioriseerima keelekursustele saamisel neid, kes lähevad kodakondsust tegema ja tahavad Eesti keele eksamit sooritada B1 tasemele. B1 tase ei ole selline tase, mida tänane 35-aastane Eestis ei suudaks teha.
Nii et ma ütlen, et see on präänik, aga see on poliitilise kokkuleppe saavutamine, eesmärgi võtmine ja sellesse investeerimine. Täpselt nii nagu eestikeelsele õppele üleminek – sinna on vaja investeerida, see on poliitiliselt vaja kokku leppida ja seda teed pidi minna.
Nii et meie leiame küll, et selle asemel et vaielda selle üle, kas neil valimisõigus jääb või ei jää, nad on Eesti riigi elanikud, elu aeg siin elanud, siin sündinud, ühtegi teist kodumaad neil ei ole, mis tähendab seda, et me peame pigem tegelema sellega, et need inimesed ka ennast kodakondsuse mõttes määratleksid väga selgelt.
Ja 60% neist soovib Eesti kodakondsust saada. Nii et tegemist ei ole inimestega, kes ütlesid, et neid ei huvita või et nad tahaksid Vene kodanikeks saada. Lihtsalt see on nagu selline ühine jõupingutus.
Ja siit veel kord üleskutse nendele inimestele, kui nad seda pressikonverentsi vaatavad: vormistage endale Eesti kodakondsus. Paljud teist tegelikult saavad seda juba täna teha. Aitäh!
Lauri Läänemets
Ma korra igaks juhuks lisan. Jah, ma olen nõus sellega. Me kindlasti vaatame, otsime seal lahendusi. Kui on mõni väike auguke veel kinni panna ja motiveerida.
Et ei jääks muljet, et see nii lihtne on, siis tõesti, praegu on nii, et Eestis sündinud ja viis aastat siin elanud saavad võtta kodakondsuse ja laps saab seda ise otsustada 15-aastaselt, kui vanemate nõusolek on olemas.
Aga see on selles mõttes õrn teema. Lihtsalt näide: kui me ütleme, et sa ei saa halli passi võtta … Noh, põhimõtteliselt ei ole neil halle passe, ei tule sealt. Aga kui sa sunnid kodakondsust võtma ja lapsevanemad Eesti kodakondsust ei vali, siis võib tulla mõni teine kodakondsus.
Me neid asju peame vaatame, et hoogtöö korras siit poodiumilt me seda täna ära ei lahenda, aga kindlasti mure on õige. Ja jätkuvalt ma ütlen, et küsimus vist ei ole isegi eesti keele õppes, vaid selles, kuidas motiveerida inimesi kodakondsuseksamit tegema enne oma surma, see on palju keerulisem küsimus.
Juhataja
Aitäh! Palun viimane küsimus.
Ott Tammik, Bloomberg
Küsimus peaministrile Estlink 2 kohta. Kuidas need parandustööde kulud siis jagunevad – kes selle eest maksab? Ja kas sellel kinni peetud laeval oli laevakindlustus? Kui jah, siis kas Eesti plaanib nõuet esitada sellele kindlustusfirmale? Aitäh!
Kristen Michal
No neid detaile, kellel täpselt mis kindlustus on, te ilmselt saate küsida Eleringist. Eks Elering oskab kirjeldada, sest parandustöid juhib tavaliselt – see tava on selline nagu mereväe operatsioonide puhul – see, kelle poolel midagi toimub. See, kelle poolel miski toimub, seda lahendab.
Samamoodi on kaabli parandamisega. Kui see on meie pool katki, siis juhime meie seda parandamist, aga kui see on sealpool katki, siis juhivad nemad, Soome näiteks.
Elering ja Fingrid on need osapooled, kes seda kaabli parandamist toimetavad. Tegevust juhib Fingrid, kes hindab, mida täpselt on vaja, kus on vaja. Tehakse seda loomulikult koos, kulud jagatakse omavahel ära. Ja loodetavasti õnnestub sisse nõuda ka süüdlaselt kuni laeva-, ma ei tea, kütuse, mis iganes võimaluste sundmüüki panemiseni.
Aga täpselt, kuidas ja kui kaugel nad sellega on, seda küsige Eleringist, nad oskavad kommenteerida, või Fingridist. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Pressikonverents on läbi. Nüüd on aeg intervjuudeks.
