Peaminister Kallase kõne märtsiküüditamise 75.aastapäeva tseremoonial Maarjamäel

25.03.2024 | 16:33

Mälestamistseremoonia toimus Maarjamäe Kommunismiohvrite memoriaalil.

Head siinviibijad, kallid represseeritud ja teie lähedased

Täna, 75 aastat tagasi panid vaba Eestit okupeerinud Nõukogude Liidu võimud toime suurima inimsusevastase kuriteo peale sõda meie rahva vastu. Hommikuses ööpimeduses kell 4 kisti oma kodudest, oma vooditest välja rohkem kui 20 000 Eesti inimest, kes küüditati ebainimlikes tingimustes Siberisse. Vanim küüditatu oli 95. aastane Maria Räägel Abja vallast ning noorim vaid 3 päevane Anne Ojaäär Hiiumaalt.

Inimesed lahutati perekondadest, suruti loomavagunistesse ning saadeti kuni 29 päeva kestnud õudsele teekonnale. Kui küüditamise oli valla päästnud ülim kurjus, siis sel raskel teekonnal on palju lugusid ka ülimast headusest, mida täiesti võõrad inimesed teineteise suhtes üles näitasid.

Ka minu vanaema, vanavanaema ja ema küüditati Siberisse. Mu ema oli sel ajal vaid 6-kuune beebi ja lootus ellu jääda ei olnud kuigi suur. Vagunis olnud inimesed kuivatasid beebi mähkmeid oma ihul, sest see oli ainus soe ja kuiv koht vagunis. Ühes peatuses tõi võõras beebile piima. Minu ema elas selle karmi teekonna üle ja jäi ellu. Minu perel läks hästi: nii mu ema, vanaema, vanavanaema ja vanaisa naasid Eestisse. Kuid kõigil nii hästi kahjuks ei läinud, tuhanded jätsid sel teekonnal või Siberisse oma elu.

Peaaegu igal Eesti perel on analoogne lugu rääkida. See on väga oluline, et me neid lugusid jagame ja oma ajalugu maailmale meelde tuletame, sest kurjus elab Venemaas edasi. Sama jätkub praegu Ukrainas, kus püütakse murda ukrainlaste usku oma vabadusse. Kuid me ei tohi lasta sellel, mis meie esivanemad üle elasid, uuesti juhtuda. Meil tuleb maailmale pidevalt meelde tuletada, et agressor ei muutu ega peatu, kui teda ei peatata. Töötame selle nimel, et sellised kuriteod mitte kunagi ei unune ja saavad karistatud, sest karistamatus viib vaid uute kuritegudeni.

Eesti rahvas on uskumatult palju kannatanud ja sellele vaatamata siiani vastu pidanud. See, et Eesti on iseseisev riik, et me rahvana püsime, on väärtus ja ime. Vabadus ei ole iseenesestmõistetav. Seda tuleb hoida ja selle eest võidelda.

Kõik teavad vaikuse minutit, mida peetakse lahkunute mälestuseks. Kuid vähesed teavad, et alguses oli sel traditsioonil kaks külge - mälestati neid, kes kaotasid oma elu, ja oldi tänulikud nende eest, kes tulid tagasi.

Seega mälestame täna kõiki neid, kes kaotasid küüditamisel oma elu, ja oleme tänulikud nende eest, kes tulid tagasi.

Aitäh!

Valitsuse kommunikatsioonibüroo

open graph imagesearch block image