Pressikonverentsi salvestus on järelvaadatav: https://www.youtube.com/watch?v=84AEUhYpsmw&list=TLGGz2sxcTc14ScxMDEwMjAyNA
Juhataja Rasmus Ruuda
Tere päevast! Valitsuse istung on täna lõppenud. Pressikonverentsil on peaminister Michal, välisminister Margus Tsahkna ning regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman.
Nagu ikka, palun, peaminister!
Peaminister Kristen Michal
Jaa, aitäh! Austatud ajakirjanikud! Head vaatajad ja kuulajad!
Kõigepealt häid uudiseid majandusest, majandusvaldkonnast. Rahvusringhäälingus nägin uudist, mujalt ei ole jõudnud vaadata. Aga seda on kajastatud, et Eesti inimestele oluline 6 kuu euribor on sisuliselt 1% võrra langenud võrreldes eelmise aastaga ja ekspertide, majandusteadlaste hinnangul see langeb edasi. Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina ütles, et suurenenud on tõenäosus, et intressimäärad langevad kuni 2 korda.
Intressimääradel on muidugi suur mõju inimeste toimetulekule. See tähendab seda, et laenukoormuse vähenemine parandab majapidamiste ostujõudu. Inimestele, hästi lihtsalt öeldes, soodsamad kodulaenude maksed jätavad raha muudeks vajadusteks.
Ja üldiselt on majanduse taustal kindlasti oluline ka riigi usaldusväärsus, rahanduspoliitikas riigi rahaasjade korras hoidmine, seegi annab ettevõtetele mõistlikuma hinnaga laenud. Nii et majandusvaldkonnas on ka suurematel turgudel kogu selle sügisese halluse taustal ka positiivsemaid uudiseid, inimestele samamoodi.
Teiseks, teisipäeval kuulutas valitsus välja kaitseväe juhataja ettepanekul lisaõppekogunemise Okas. See kestab 8.–11. oktoobrini. Lahinguvalmiduse kontrolli kutsuti sellel korral mereväe rannikukaitse divisjoni väekaitsekompanii koosseisu arvatud reservväelased.
Regulaarsed õppused on selle jaoks, et säilitada ja tõsta reservstruktuuri kiirreageerimise võimet. Omalt poolt, valitsuse nimel tänan meie tublisid reservväelasi, kes oma tööde-toimetamiste kõrval panustavad Eesti riigi kindlasse kaitsesse ja Eesti riigi hoidmisesse. Kindlasti tänan ka tööandjaid, kes aitavad kaasa reservväe kogunemisele ja Eesti riigi toimetamisele riigikaitse valdkonnas. Nii et tänusõnad lähevad nii reservväelastele kui ka tööandjatele.
Paar sõna kohtumistest. Tallinnas käis eile Euroopa Ülemkogu järgmine eesistuja António Costa. Temaga arutasime mitut teemat. Eks need põhiteemad seisavadki ees Euroopal samasugused nagu Eestilgi: kuidas tõsta konkurentsivõimet, kuidas tagada kaitse?
Konkurentsivõime tõstmise sees on küsimused halduskoormuse vähendamisest, nt kuidas Euroopas ikkagi lõikuda kogu seda aruandluse bürokraatiat, kuidas muuta protsessi automaatsemaks ja lihtsamaks? Eesti paistab küll Euroopas väga positiivsena silma, aga ometi tahame meiegi rohkemat. Me tahame, et ettevõtlus ja asjade ettevõtmine oleks lihtsam, bürokraatiavabam. Sama ootab Euroopa majanduspiirkonna tervikuna.
Teine oluline teema, mida arutasime, on Euroopa Liidu kaitsevalmidus. Mida me saame teha? Noh, ütleme, et Euroopas käib ju sõda. Ukrainas peetakse sõda ka meie vabaduse eest, Euroopa vabaduse eest. Mida saame teha selleks, et Venemaa maksaks arved, et neid arveid ei maksaks Euroopa Liidu maksumaksja selle sõja ja sõjakahju eest, ning mida saame teha, et meie kaitsetööstus areneks ja meie kaitsevalmidus kasvaks?
Noh, mujal on samamoodi plaane kaitsetööstuse kasvuks nagu meilgi, teised riigid kaaluvad seda samamoodi, kõik vaatavad, mida nad selleks teha saavad. Nii et seda me arutasime omavahel ja arutame ka tulevikus.
Järgmisel nädalal, lihtsalt mainin, mind ilmselt siin pressikonverentsil ei ole. Olen ülemkogul. Enne seda kohtun Ursula von der Leyeniga, kes on komisjoni president, Ülemkogu eesistuja Charles Micheliga ja parlamendi presidendi Roberta Metsolaga.
Enne seda aga on Pärsia lahe riikidega Euroopa Liidu tippkohtumine. See on järgmisest nädalast.
Nüüd tänasest valitsuse istungist. Võtsime vastu viis otsust. Kõigepealt uuendasime riigi teaduspreemiate määramise korda, nagu Eesti teadusasutused ettepaneku tegid. Kahe 40 000 euro suuruse teaduspreemia asemel hakkame vabariigi aastapäeval välja andma ühte preemiat, mis on nüüd suurem, nimelt 65 000 euro suurust elutööpreemiat. See on sama suur nagu teised elutööpreemiad, näiteks hariduspreemia, Wiedemanni keeleauhind või kultuuri elutööpreemia.
Teiseks kiitsime heaks ja saadame Euroopa Komisjonile keskpika perioodi Eesti eelarvestruktuuri kava, mis on kooskõlas Euroopa Liidu uuenenud eelarvereeglitega. Ja võib-olla lihtsamalt öeldes, selleks, et avaliku sektori kulud oleksid ettenähtavad ja kontrollitavad, võlakirjareeglid ka paigas, siis on teatavad reeglid ja nende täitmist Euroopa Komisjon järgib. Sellepärast me sellise eelarvestruktuuri kava ka esitame. See struktuurikava, olgu ette öeldud, avaldatakse ka rahandusministeeriumi kodulehel. Nii et kellel huvi ja vaba aega, eriti sügisesel ajal, tubane töö, saab rahulikult seda vaadata.
Nüüd, kabinetinõupidamisel oli meil põhiteema ühistranspordi korraldus. Regionaal- ja põllumajandusminister andis ülevaate sellest reformist. Ta saab sellest ise veel rääkida. Valitsuskabineti vaatest on eesmärk ikkagi tõhusam ühistranspordi korraldus, mugavam liikuvus, parem kvaliteet, et nii nagu lilled ja liblikad omavahel kokku saaksid, saaksid ka rongid ja bussid. Kuidas see kõik juhtub, seda saab regionaal- ja põllumajandusminister meile siin kirjeldada.
Ja lõpetuseks kaks asja veel. Teaduste akadeemia valis eile uueks akadeemia presidendiks Mart Saarma. Õnnitleme teda valitsuse nimel ja soovime head koostööd.
Ja viimasena, kuid väga olulise asjana: täna on ülemaailmse vaimse tervise päev. See on olnud alates 1992. aastast just selleks, et juhtida tähelepanu vaimse tervise hoidmisele ja probleemidele.
Teadlikkuse osa on kindlasti ennetus, liikumine, sotsiaalne suhtlus, nii et kellel on vaba aega ja korralik kilejope – soovitan õue minna, sõpradega vestelda, see hoiab tervise korras, ja panna tähele ka oma kolleegide meeleolu. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Palun, Piret Hartman!
Regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman
Tere päevast! Annan siis lühidalt ülevaate ühistranspordi reformist.
Nii nagu peaminister juba ütles, andsin täna ülevaate reformi elluviimisest. Toimus väga sisukas arutelu sel teemal. Ja kokkulepe on ka see, et me regulaarselt neid teemasid valitsuse tasandil arutame, sest siin on väga palju erinevaid aspekte.
Aga kui me räägime ühistranspordist, siis loomulikult on kõige olulisem rääkida sellest, mis on ühistranspordi reformi elluviimise eesmärk. Ja eesmärk on ikkagi see, et ühistransport oleks ligipääsetavam, inimestele oluliselt mugavam, ja siis tulevad need järgmised sihid, mis me oleme seadnud: kindlasti keskkonnasäästlikkus, süsteemi efektiivsus. Nii et kõik need järgmised aspektid.
Mis meie eesmärk on? Eesmärk on see, et reisijate arv ühistranspordis kasvaks. Praegu on meil 34 miljonit reisi, aga soovime, et see aastaks 2030 jõuaks pea 50 miljoni reisini [aastas].
Loomulikult on väga suur hulk küsimusi, mis on seotud ühistranspordi rahastamise poolega. Siinkohal loomulikult proovime olla selle süsteemi korraldamisel oluliselt efektiivsemad. Oluline on see, et erinevad ühistranspordi liigid teeksid omavahel koostööd.
Me liigume n-ö taktipõhise ja nõudepõhise ühistranspordi poole. Nimelt, taktipõhine ehk regulaarne, kindlal kellaajal toimiv ühistransport toimuks suuremate [asulate] vahel ja sealt edasi toimuks nõudepõhine ühistransport vastavalt sellele, milline on inimeste vajadus.
Meie jaoks tõesti on oluline see, et ühistransport toetaks regionaalset arengut ja ka vastupidi. Me tahame, et inimesed elaksid kuldsetest ringidest, Tallinna ja Tartu linnadest ning neid ümbritsevatest piirkondadest kaugemal. Siin on ühistransport väga suure tähtsusega. Seda enam, et viime ellu ka haridusega seotud reforme, riigigümnaasiumid on koondumas maakonnakeskustesse. See aga tähendab, et tagamaks laste ligipääsu sinna, me peame ühistransporti paremini korraldama.
Sellel ja järgmisel aastal investeerime ühistransporti lisaks dotatsioonidele 78 miljonit, et viia ellu kahes piirkonnas juba konkreetne pilootsüsteem vajaduspõhise ühistranspordi rakendamiseks.
Samamoodi vaatame üle ühistranspordikeskuste korraldust. Käime läbi kõik Eesti piirkonnad, et liinivõrk paremini ära korrastada, kõigepealt analüüsida ja siis ka läbi rääkida.
Me investeerime ka säästlikumatesse bussidesse, selleks et tulevikus ühistranspordi eelarve kasv ei oleks nii suur.
Ja võib-olla olulistest numbritest ka. Loodame jõuda juba järgmisel aastal nii kaugele, et Tartusse on võimalik saada Tallinnast ühe tunni ja 32 minutiga ning Narva 2 tunniga, lõppkokkuvõttes aga Narva juba ühe tunni ja 42 minutiga, seda siis paari aasta pärast.
Nii et mitmed olulised teemad on töös. Mainin veel ära ühtse piletisüsteemi. Lisaks sellele, et me reaalselt proovime, et need erinevad liigid toimiksid, et ühistransport oleks mugavam, et oleks võimalik ka inimestel paremini [oma käike] planeerida, et tekiks ühtne piletisüsteem, kus on eri transpordiliigid, aga on võimalik planeerida oma reisi punktist A punkti B ja soetada kohe ka pilet.
Nüüd, teine oluline teema, mis see ei puuduta valitsuses arutatut, aga on oluline põllumajandussektori valdkonnas, on Euroopa Komisjoni esmaspäeval tehtud otsus toetada Eesti põllumajandussektorit kriisiabiga.
Sellel aastal on mitmed ilmastikuolud räsinud põllumajandust nii Euroopas kui ka meil. Aasta algusest alates oleme oma sektoriga teinud aktiivset koostööd, et Euroopa tasandil saada ressursse ka meie põllumeeste toetamiseks. Ja esmaspäeval see otsus ka tuli.
Kokku toetame meie põllumehi 3,3 miljoni euroga. Lähiajal valmistame ette konkreetsed meetmed, kuhu see ressurss panna, et aasta lõpuks oleks komisjonil selge, mida me omalt poolt teeme, ja hiljemalt järgmise aasta alguses peaksid põllumehed olema oma ressursid kätte saanud.
Kõigile, kellel on aega ja kes on Tartus – tervitused Tartu kultuuripealinna –, ütlen, et seal oli eile ja on ka täna Eesti põllumajanduse aastanäitus, nii et on võimalik tutvuda tänapäevase põllumajandussektori innovatsiooniga, kõiksugu tehnikaga ja suurte tootjatega. Nii et külastage Eesti Rahva Muuseumi. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Palun, Margus Tsahkna!
Välisminister Margus Tsahkna
Jah, suur tänu! Pole ammu teid siin ruumis näinud.
Paar head asja, mis on juhtunud. Paratamatult Venemaa agressioon Ukraina vastu on meil pidevalt fookuses. Vahepeal tundub, et kuidagi morbiidseks läheb see pilt, läänemaailm ei suuda midagi teha. Aga tegelikult suudame küll. Eesti veab siin päris olulistel teemadel erinevaid otsuseid eest.
Ja seepärast on hea, et Eesti meedia käsitleb päris palju seda, mis Ukrainas toimub, mis toimub sõjatandril. Seal on väga rasked olud. Praegu arutatakse väga tõsiselt ka selle üle, kuidas Ukrainat aidata mitte ainult sõjaliselt edasi, vaid mõeldakse ka seda, kuidas Ukrainat toetada, et nad talve üle elaksid.
Tegelikult see osa on jäänud kuidagi nagu varju, aga energiataristu ja kogu see pool on saabuva talve valguses väga muret tekitav. Samamoodi Ukraina majanduslik toetus. Eraldi arutatakse seda, kuidas lääneriigid suudaksid investeerida ka Ukraina enda kaitsetööstusesse, et aidata Ukrainal toota relvi ja läbi selle ka oma majandust arendada.
Nüüd, siin on olnud juttu sellest, et sel laupäeval toimuma pidanud Ramsteini tippkohtumine – seal kohtuvad need liitlased, kes on koondunud, et toetada Ukrainat – on edasi lükatud, kuna president Biden on praegu Ameerika Ühendriikides, kus on siis käimas orkaan. Loodame, et see nii suurt kahju ei tekita, kui võib-olla arvestatud on. Aga ma tahan teile öelda, et see ei ole mitte ära jäetud, vaid see on edasi lükatud.
Ja väga tähtis on see, et liitlased tulevad kokku. President Zelenskõi on rääkinud oma võiduplaanist, me saame seda teada, saame arutada. Aga ma arvan, et seal ei ole väga palju suuri üllatusi, vähemalt Eesti välispoliitika mõttes selles, mis puudutab Ukraina toetamist. Ja eelkõige räägitakse sellest, et tuleb anda kiiret relvaabi. Lisaks tuleb anda õhukaitset, õhutõrjet. Tuleb anda ka Ukrainale võimalus kasutada kõiki relvi ka Venemaa sügavuses ehk siis võetakse maha piirangud.
Aga uuesti on elavnenud arutelu selle üle, millised ikkagi oleksid – kui erinevad rahuprotsessid peaksid algama – need julgeolekugarantiid, mida läänemaailm annaks.
Ja Eesti seisukoht on siin kogu aeg olnud väga selge. Ma loodan, et me ikkagi liigume selles nüüd uue hooga. See on ikkagi NATO-liikmesus ja enne seda kutse, mis oleks tagatud julgeoleku reaalsete garantiidega.
Üks asi veel. Hästi palju räägitakse erinevatest rahuplaanidest. Hiina on tulnud välja koos Brasiiliaga ja siin on veel erinevaid mõtteid. See on väga ohtlik tee. Eesti veab eest koos Argentiinaga siis president Zelenskõi kümnepunktilisest rahuplaanist punkti nr 5, mis on territoriaalne terviklikkus ja ÜRO harta kehtimine. Kogu see vaidlus ja mäng käibki tegelikult selle 5. punkti printsiipide ümber.
Meie sõnum on väga selge: ilma Ukrainata ja ka ilma Euroopata ei ole võimalik tegelikult arutada ega kokku leppida mitte mingisugust rahuprotsessi, sest see hakkab tuletama meelde neid rahuprotsesse, mis üle meie peade sõlmiti. Tasub silma peal hoida.
Nüüd kaks suurt töövõitu, mis on toimunud ja mida ka Eesti on eest vedanud. Üks puudutab Euroopa Liidu otsuseid.
Esimene see, et esmaspäeval võttis Euroopa Liit vastu uue sanktsioonirežiimi. On erinevad režiimid, nagu te teate, see on täiesti uus sanktsioonirežiim, et võtta vastutusele need isikud ja üksused, kes viivad ellu või aitavad kaasa Venemaa hübriidtegevusele Euroopa Liidus mõne liikmesriigi territooriumil või isegi kolmandate riikide territooriumitel.
See idee sai alguse, kui te mäletate, eelmise aasta lõpus, kui me vahistasime üle kümne isiku, kes Eesti territooriumil viisid läbi või planeerisid hübriidrünnakuid. Üks nendest näidetest oli rünnak siseministri isikliku auto vastu. Aga kogu Euroopas eri riikides on Venemaa organiseeritud hübriidrünnakud sagenenud.
Väga tähtis on see, et me oleme nüüd suutnud Euroopa Liidu tasemel selle uue sanktsioonirežiimi kokku leppida. See puudutaks kõiki neid isikuid ja üksusi, kes on seotud olnud või kes planeerivad selliseid hübriidrünnakuid, nende sissesõidukeelud, nende sanktsioneerimised, varade külmutamine, ühesõnaga, kogu see sanktsioonipakett hakkaks laienema ka neile.
Ma pean seda väga suureks töövõiduks, sest alguse poole, kui need hübriidrünnakud siin hakkasid tekkima, siis väga paljud Euroopa Liidu liikmesriigid ei tahtnud sellest rääkida, et mitte hirmutada omaenda elanikel.
Aga me peame nendest teemadest avalikult rääkima. Me peame need isikud vastutusele võtma ja neid ka sanktsioneerima, samuti organisatsioone ja üksusi, kes selle taga on.
Ei olnud lihtne sellel poolaastal neid otsuseid saavutada, aga me sellel esmaspäeval suutsime koostöös siis ära otsustada. Ja see on märk, et me liigume ka päris raskes olukorras tegelikult edasi olulistel teemadel.
Ja teine teema, mis on järjekordselt Eestist üles kerinud, puudutab Venemaa külmutatud varade kasutamist. Nagu te teate, Eesti parlament on võtnud vastu ainukese Euroopa Liidu liikmesriigina vastava seaduse, kuidas me saame kasutada Venemaa külmutatud varade põhiosa, aga sellest tõukuvalt on viimase aasta jooksul toimunud päris suur edasiminek Venemaa külmutatud varade kasumite kasutuselevõtu suhtes.
Veel on juba ära otsustatud – see oli ka väga raske otsus –, et Euroopa Liit annab sellel aastal suurusjärgus 3 miljardit eurot Ukrainale abi külmutatud varade kasumite pealt, mis on Euroopas teenitud. See on märkimisväärne summa ja seda saab Ukraina kasutada ka näiteks sõjalise võimekuse tõstmiseks.
Aga nüüd eraldi otsus tuli eile, nimelt jõuti poliitilisel tasemel kokkuleppele, et Venemaa külmutatud riigivaradelt tekkinud ootamatute tulude arvel antakse Ukrainale laenu 35 miljardit eurot. Ehk siis need külmutatud varade kasumid tagavad selle laenu andmist. Ja 35 miljardit eurot on väga suur ja märkimisväärne pakett. Selle suhtes on saavutatud poliitiline kokkulepe.
Nüüd on vaja juriidika korda ajada. Euroopa Parlament peab seda heaks kiitnud – selles ma ei näe erilisi probleeme – ja see liigub päris kiire tempoga edasi. Nii et tegelikult Euroopa Liit oma otsuseid suudab ikkagi väga rasketes oludes teha ja Ukrainale abi anda.
Nüüd, see on seotud ka sellega, mida otsustas G7. Ehk suured tööstusriigid otsustasid sel suvel anda Ukrainale 50 miljardit dollarit väärt abi, mille tagatis on siis just nimelt Venemaa külmutatud varade kasum.
Esmaspäeval olen ma Luksemburgis [Euroopa Liidu] välisasjade nõukogul, kus me arutame erinevaid teemasid, mis puudutavad Ukraina aitamist, Gazat, Lähis-Ida probleeme, koostööd meie laienemispartneritega, olukorda Moldovas ja Gruusias.
Aga üks teema on ka see. Ameerika Ühendriigid on küsinud, milline on see garantii, mida Euroopa Liit saab anda, et need varad jääksid pikaajaliselt külmutatuks, ja selle üle vaidlus veel käib, et kuidas ja mis vormis seda teha. Ma loodan, et see tuleb.
Ehk siis kokkuvõttes eurodes me räägime siis 47 miljardist eurost Ukrainale abi andmisest ja seda juba võib-olla selle aasta jooksul. Siis saate aru nendest mastaapidest.
Tegelikult see Venemaa külmutatud varade teema, mida Eesti hakkas ajama aasta või natuke rohkem tagasi ja mida keegi ei tahtnud algul kuulda võtta, on tänaseks jõudnud nii kaugele kogu lääne koalitsiooni võtmes, et me suudame anda suurusjärgus 50 miljardit eurot Ukrainale abi sellel aastal. Loodetavasti sellel aastal või järgmise aasta alguses. Seda ma pean ikkagi väga suureks töövõiduks. See kokkulepe tuli eile.
Täna on valitsuskabinetis, mis meil järgneb peale lõunat, [arutelu all] ka Venemaaga suhtlemise põhimõtted, mida me käime üle süsteemselt. Kuskilt me järele ei anna. Venemaa hakkab vaikselt välja libisema isolatsioonist ka rahvusvaheliste organisatsioonide võtmes.
Ma lihtsalt toon teile näite. Kes aasta tagasi ÜRO peaassamblee nädala jooksul sai kokku Lavroviga, sellel oli väga piinlik. Aga seekord, nüüd juba kaks nädalat taga saadi sealt ära päris julgelt kokku, eriti globaalsete partneritega, aga näiteks ka mõni Euroopa Liidu liikmesriik sai täitsa ametlikult kokku ja teatas, kuidas nad hakkavad eelisjärjekorras arendama majandustegevust ja koostööd Venemaaga.
Ehk siis me käime üle need põhimõtted, mida Eesti välispoliitikas järgib Venemaa võtmes – vastutusele võtmine kuritegude eest, rahvusvahelise õiguse tagamine, koostöö rahvusvahelise kriminaalkohtuga, samamoodi see, et me järgime oma ja Euroopa Liidu sanktsioonipoliitikat väga tõsiselt.
Seal midagi kohutavalt uut ei tule, aga tähtis on, et me kohandame oma meetmeid, sest et tegelikult olukord meie ümber on muutunud. Venemaa ei ole muutunud, Venemaa on läinud veel jõhkramaks, aga lihtsalt globaalne pilt on muutunud.
Ja kui meile Eestis tunduvad mingid asjad väga enesestmõistetavad, siis siis tegelikult laiemas pildis ja globaalses võtmes need ei ole väga paljudele enesestmõistetavad, nt see, et lõpetada Venemaa agressioon, ja rahvusvahelise õiguse kehtimine ei ole ka enesestmõistetav, kahjuks. Siin me peame oma tööd jätkama.
Nüüd paar head uudist veel. Täna me otsustasime, et Eesti jätkab maailmas meediavabaduse koalitsiooni eesistujana. Me oleme sel aastal seda olnud ja teiste riikide palvel, kuna me oleme tõesti maailmas absoluutses tipus – kui ma õigesti mäletan, siis viimane reiting oli selline, et meediavabaduse arvestuses olime 6. kohal –, me otsustasime, et me jätkame ka järgmisel aastal.
Järgmine aasta on selline huvitav aasta, et me oleme ka maailmas eesistuja ehk juhtrollis ka internetivabaduse koalitsioonis. Ühtlasi käib kampaania ÜRO inimõiguste nõukogu liikmesuse võtmes, kus me ülejärgmisel aastal peaksime koha saama.
Nii et meie fookus on tihti küll sisepoliitilistel vaidlustel, aga Eesti teeb tegelikult ka välispoliitikas päris suuri asju.
Ja homme palun, head ajakirjanikud, tulge, saage kokku Namiibia välisministriga, [Peya Mushelengaga,] kes on külastamas meie regiooni. Ma võtsin ta heameelega vastu. Kahjuks nad küll hääletavad ÜRO-s väga tihti teiste seisukohtade poolt, aga tegu on väga huvitava inimesega. Tegelikult me peame suhtlema ja selgitama oma seisukohti oma regionaalseid positsioone, mis puudutab ka näiteks Venemaa agressiooni.
Nii et on pressikonverents, kus te kõik saate osaleda. Lugege Namiibia kohta, lugege selle toreda välisministri kohta. Tegelikult see võib olla päris põnev. Nii et on ka eksootilisi ja natuke teistsuguseid visiite meile kui need tavalised. Aitäh!
Aa, üks asi veel. Sisepoliitika või õigemini see, millest Piret rääkis. Mul on hea meel, et me saame süsteemset ülevaadet ühistranspordi plaanide suhtes. Aga seal on üks asi, mille mida Eesti 200 küll välja toob, nimelt see, et me ei tohi minna liiga plaanimajanduse teed. Me saame küll raha eraldada nii palju, kui on.
Need eesmärgid on kõik väga head, et oleks nõudepõhisus ja et inimesed igale poole kohale jõuaksid. Aga me peame vaatama ka seda, et see toimiks koos erasektori pakkumise võimekusega, et me ei jõuaks ühel hetkel nii kaugele, valitsus peab neid ettepanekuid ja eesmärke ise tagama. Ma väidan, et need rahalised plaanid, mis praegu on tehtud – kui ei tule turu nõudlust kõrvale, siis tegelikult see läheb tulevikuks riigi maksumaksjatele liiga palju maksma. Ma ei tahaks sattuda olukorda, kust me mõnes mõttes tahame praegu ära tulla. Ehk siis me jääksime n-ö plaanimajanduse [teel] ja maksumaksja rahakoti peal seda turgu vedama.
Raudtee on arusaadav, aga mis puudutab maakonnaliine ja kõike muud, seda poolt, siis ma ikkagi näen seal sellist arenguvõimalust, et erapakkujad tulevad ja turg töötab. Mina maailmavaateliselt seda plaanimajandust ei toeta. Seda ma tahtsin ära märkida. Aitäh!
Juhataja
Nii. Aitäh ministritele! Nüüd palun küsimused. Öelge oma nimi, väljaanne ja kellele küsimus on suunatud.
Piret tahab kiiresti kommenteerida.
Piret Hartman
Kiiresti kommenteerin, et ma olen siin täiesti erineval seisukohal ja Margus Tsahknast. Kui tema arvates avalike teenuste kättesaadavus ja elu võimalikkus kõikjal Eestis on plaanimajandus, siis ma kindlasti ei ole selle poolt.
See on ikkagi praegu toimiv regionaalpoliitika, mille eest me valitsuses vastutame, mille sihid me oleme seadnud erinevates strateegiadokumentides. Ja mina seda valdkonda eest vedava ministrina kindlasti jätkan nende sihtide elluviimist.
Margus Tsahkna
Siin on lihtsalt maailmavaateline erinevus, mis on paratamatu. Lihtsalt teed on sinna erinevad.
Juhataja
Jaa, aitäh! Debatti saab pidada ka kabinetis, aga nüüd palun, ajakirjanikud, küsige oma küsimused.
Katre-Liis Võhma, Delfi
Tere! Küsimus kõikidele ministritele. Toetudes riigikaitsekomisjoni liikme Meelis Kiili välja pakutule, et võiks teha parlamentaarse raporti, sellega seotud erimeelsuste pärast küsin: mis teie arvate, mis on teie nägemus? Kas kaitseministeeriumis peaks tegema siis juhtimisauditi?
Ja siis lisaküsimus ka. Kuna Kristo-Enn Vaga arvas selle peale, et tuleks teha hoopis riigikaitsekomisjonis juhtimisaudit ette, siis mis te sellest ideest arvate?
Kristen Michal
Paistab üks suurem auditite pillerkaar tulevat. Maksufestival just lõppes, saabub maksurahu ja nüüd algab auditifestival.
Aga tõsisemalt, raportid parlamentaarses kultuuris ei ole üldse tavapäratu. Neid on ka varem tehtud, aga need ei ole mitte olnud ministeeriumis siseelu kajastamised, vaid mingite valdkondlike poliitikasuundade elluviimine.
Olles nüüd vist umbes viite parlamendi koosseisu valitud, soovitaksin ma ka sellest lähtuda, et arutatakse, kuidas mingit poliitikat ellu viiakse, milleks rahvas on mandaadi andnud või see mandaat on küsitud. See oleks loogilisem asjade käik.
Vastasel korral, kui komisjon teeb auditit ministeeriumi juhtimiskultuuri kohta või finantside kohta, siis see pigem heidab varju sellele, justkui ministeerium ei suudaks oma siseelu ja juhtimiskultuuri ise korraldada.
Seetõttu minu soovitus: täitevvõimu juures tuleb seda meeles pidada, et meie kõigi tööandja on parlament, aga siiski parlamendi mandaat on saadus selleks, et teha ülevaateid ja raporteid ka sellised, mis valijatele olulised on ja Eesti rahvale olulised on ajaloolises mõttes, kuidas kaitsevaldkonnas erinevad sammud astutakse, et kaitse kindlustatud saaks.
Kui ma vaatan, mida meie riigikaitsjad välismeediale ütlevad, siis ma näen, et nad ütlevad seda – lugesin just siin selle … juhi intervjuud kuskil Bloombergis või katkendeid sellest, ta ütles nii –, et viimase 18 kuuga on otsustatud sinna rohkem raha kui viimase paarikümne või kolmekümne aastaga kokku. Nii et sammud on tohutult suured riigikaitse valdkonnas.
Ja kui see oluline jääb selle varju, et tegeletakse aruteluga, kes kelle kohta auditit teeb, siis oleme küll ikka üsna kehvasti ise toimetanud.
Nii et kokku võttes: parlamendil on vabadus, mis iganes komisjonil, vabandust, riigikaitsekomisjonil, mitte majanduskomisjonil, küsida ükskõik mille kohta, aga minu soovitus oleks raporteid ja auditeid koostada ikkagi selle kohta, mis on valdkondlik poliitika, mitte ministeeriumi sisejuhtimise küsimused, sest see on ministri ja kantsleri pädevus.
Ja kui kellelgi on etteheiteid, siis demokraatlik kord näeb parlamendis ette väga lihtsalt: kutsud ministri välja, küsid, miks töö ei suju. Miks naeratus näol ei ole? Asjad peavad olema korras. Nii see käib.
Margus Tsahkna
Mina küll tahan … Ma olen ise selles valdkonnas kunagi ka ministrina töötanud. Kui me vaatame, mida Eesti riik täna teeb riigikaitse valdkonnas, siis see on midagi väga silmapaistvat.
Teine, mis mulle on väga meeldinud, on see, et debatt on olnud väga kirglik, aga see on olnud avalik ja minu hinnangul ka tulemuslik. Selles mõttes, et me eelmise valitsuse ajal peaaegu et kahekordistasime investeeringuid riigikaitsesse, aga nüüd uus koalitsioon on lisanud sinna ju vastavalt uutele NATO plaanidele veel lisavõimekused.
Samamoodi on käinud ju avalik debatt selle üle, kust see raha tuleb, ja me oleme pidanud ka tähtajaliselt kehtestama lisamakse selle jaoks ühiskonnas. Nii et see avalik debatt on väga hea.
Ja siin ma olen peaministriga nõus, olles ise ka olnud väga pikalt kunagi parlamendis, et parlamendi ülesanne ikkagi on suunata fookus poliitikasuundandele ja poliitika elluviimise eest vastutavad ministrid.
Kui tõesti üks komisjon hakkab tegelema ühe või teise ministeeriumi siseeluga, siis ei ole a) Eesti riigis asjad üldse niivõrd halvad, vaid vastupidi, asjad on väga hästi, kui kaitsekomisjon tegeleb selliste teemadega, ja b) tegelikult see ei ole kaitsekomisjoni asi otseses mõttes tegeleda. Kuigi parlamendiliikmed on oma tegevuses vabad ja välisministrina ei ole minu asi seda kommenteerida.
Lihtsalt ma arvan, et meil on olulisemaid julgeolekupoliitilisi väljakutseid, millega peaks parlament tegelema, näiteks kuidas me ellu viime seda plaani, millised on need mõjud, kuidas me teadvustame seda kõike rahvusvahelisel tasemel, kuidasmoodi me oma sõnumit viime ka oma NATO liitlastele, mida me siin teeme, ja millised on ohud tegelikult, ohuhinnangud
Nii et seda tööd, mida teha, on tegelikult väga palju. See on minu isiklik arvamus. Aitäh!
Kristen Michal
Ma lihtsalt korra ühe asja ütlen juurde, küll et mitte siin tõmmata ennast väga hooga käima parlamendi siseelu arvel, aga siiski.
Meil on kangesti kombeks rääkida sellest, mis meil puudu on ja mis meie nõrkused on. Aga kui me vaatame Eesti kaitsekulude rahastamist, siis, nagu välisminister ja varasem kaitseminister tegelikult kirjeldas, see on kompliment ühest küljest kaitsevaldkonnale tervikuna ja ühiskondlikule debatile, kaasa arvatud ajakirjandusele. Me oleme praegu kaitsekulutuste poolest NATO riikides esikolmikus – et kõik saaksid aru, milline riik Eesti on. Meie ees on Poola ja meie järel on Ameerika Ühendriigid.
Ja selles olukorras arutada detailide üle – ma pigem küsiks, mida me saame selle rahaga teha, et saavutada maksimaalne efekt ja tulemus. See on minu meelest esimene asi, millele komisjonil tasuks oma energia pühendada. Ja kindlasti nad pühendavad väga palju sellele.
Ja ütleme nii, et teine pool, mida alati kaitsekuludest rääkides tuleks öelda – ja mulle tundub, et vahel see kipub ununema –, on suur tänu Eesti rahvale, et nende maksude eest sellist kulutust saab teha.
See on väga suur kulutus ja tulevikus kõik Eesti inimesed, pensionärist kuni ettevõtjateni, panustavad sellesse, sest ilma nende panuseta seda ei oleks tehtud.
Nii et seda ma tuletan ka alati avaliku raha kasutajatele ka valitsuses ja mujal meelde, riigikaitse komisjonis samuti. Alustagu koosolekut selle tänutundega, et inimesed panustavad sellesse, siis arutagu, kas on ministeeriumi siseasju vaja arutada või neid vahendeid, mida hankida. Nii et see on selline meeldetuletus.
Piret Hartman
Tegelikult siin peaministrit kuulates tekkis üks täiendav mõte. Kui teha komisjonile ettepanekuid, mille üle nad arutleda võiksid, siis kindlasti riigikaitse on oluliselt laiem kui see, mida kaitseministeerium praegu tegemas on.
Nii nagu meie president on rõhutanud, et julgeolek on ka toidujulgeolek, julgeolek on ka siseturvalisus – ka need teemad peaksid olema arutelu all.
Eile selsamal põllumajanduse aastanäitusel kaitseväe ülem ja tegelikult meie tuntud põllumees ka sellel teemal debateerisid, et kas meil on olemas vajalik isevarustatus toiduga juhul, kui kriis juhtub.
Ma arvan, et need on teemad, mille üle me võiksime arutleda ka riigikogu tasandil. Kas erinevad valdkonnad maksimaalselt panustavad julgeolekusse, kas me oleme ära kasutanud ka need ressursid, mis on põllumajandussektoris olemas, et kriisi korral siis kiiresti reageerida? Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Palun järgmine küsimus. Madis Hindre.
Madis Hindre, rahvusringhääling
Aitäh! Mul on üks väike küsimus ja siis üks natuke suurem. Väike on ainult Piret Hartmanile. Selle ühistranspordi reformi vaates vist kolm aastat tagasi esimest korda kuulsin mõtet, et praeguse ühistranspordikeskuste süsteemi peaks ümber tegema. Ja selle kohta on valminud terve rida analüüse. Aga ükski poliitik ei ole ühtegi otsust välja öelnud või vähemalt enda seisukohta.
Kas teil on kujunenud praeguseks mingisugune arusaam, kas Eesti vajab nii palju ühistranspordikeskusi kui praegu või peaks ühistranspordi korralduse koondama näiteks Põhja-Eestisse ja Lõuna-Eestisse, kahte keskusesse? Või kõik ühtselt näiteks transpordiameti vastutuse alla? Aitäh!
Piret Hartman
Jaa, aitäh! Olete teemaga hästi kursis. Tõesti on valminud ühistranspordikeskuste analüüs selle kohta, kuidas tulevikus oleks mõistlik sellega edasi minna.
Me oleme võtnud selle reformi raames eesmärgiks aasta lõpuks välja pakkuda see, kuidas ühistranspordikeskused võiksid olla korraldatud, et järgmisel aastal need ümberkorraldused ka teha.
Mina näen kõige suurema probleemina nende omavahelist koostööd – seda, et meil puudub hetkel keskne koostööplatvorm nende vahel.
Kindlasti on oluline silmas pidada, et kohapealne kompetents jääks alles, sest piirkondades ühistransporti korraldades on vaja, et ikkagi meil antakse tagasiside ka selle kohta, mida koha peal nähakse, sest seda ei ole võimalik kuidagi keskselt Tallinnas teha.
Aga sellise ühise koostööplatvormi tekkimine on, ma arvan, hädavajalik. Nii et aasta lõpuks me oleme ühistranspordikeskuste ja kohalike omavalitsustega need muudatused läbi rääkinud ja asume siis järgmise aasta algusest neid ellu viima. Nii et analüüsid saavad ka praktilise tulemuse.
Madis Hindre
Mis see siis tähendab? Kas juriidilised kehad jäävad alles, aga nad saavad mingi ühise äpi, kus tegutseda?
Piret Hartman
Hetkel ma neid lahendusi siinkohal välja öelda ei saa, need on meil töös. Kindlasti proovime ka oma sektoriga eelnevalt need läbi rääkida.
Kas on äpp, kas on keskne asutus, kas on keegi olemasolevatest asutustest, kes seda koostööd juhib – need on teemad, mis meil hetkel aktiivses arutelus on.
Madis Hindre
Olgu. Aitäh! Teine küsimus puudutab ka regionaalarengut või seda valdkonda.
Nädal tagasi Põlva vallavanem küsis, kas riigil on mingi keskne nägemus või arusaam sellest, kas riiklikke teenuseid pakkuvatel asutustel peaksid olema oma esindused kõigis maakonnakeskustes. Mõned aastad tagasi oli see riigi selge seisukoht, et maakonnakeskustes peavad need füüsiliselt olema kõik kättesaadavad. Selleks alustati ka riigimajade programmi.
Küsingi, kas valitsusel on seisukoht, et mingi kindla kava järgi peavad olema jaotatud need avalikud teenused ja nende füüsiline paiknemine maakonnakeskustes. Kas see on oluline? Või on see asutuste enda otsustada?
Ja kui see on asutuste enda otsustada, siis lisaküsimus ka peaministrile. Priit Sauk, transpordiameti peadirektor, räägib juba aastaid, et transpordiameti teeninduspunktide võrku peaks oluliselt kokku tõmbama. Veel enam, ta viitas, et ta tegi selle ettepaneku ka selle aasta juulis, kui teie olite kliimaminister, ja et toona pandi sellele käsi ette ja seda tegi just nimelt minister.
Ehk siis kas transpordiametil võiks olla vabad käed oma võrku kujundada? Aitäh!
Piret Hartman
Ma alustan üldisest. Kõik ministrid ja ministeeriumid lähtuvad riigikogus kinnitatud pikaajalisest strateegiast „Eesti 2035“. Ja seal on öeldud, et elu peab olema täna võimalik kõigis Eesti piirkondades, inimesed peavad saama kätte avalikud teenused, need peavad olema mugavad.
Me oleme tegelikult need põhimõtted kehtestanud, see ei ole ainult regionaal- ja põllumajandusministeeriumi eesmärk, suund või fookus, vaid tegelikult kõigi ministeeriumite ühine arengukava, millest lähtuvad valdkondlikud arengukavad. Nii et see suund tegelikult on võetud.
Tõesti, mõned aastad tagasi pakuti välja lahendus, et need on riigimajad, kuhu koondada eri asutuste ja ametite esindajad. Rahandusministeerium praegu seda riigimajade protsessi ka veab.
Nüüd, teatud riigimajad on meil valmis ehitatud ja olemas ning sinna on ka need teenused koondatud. Aga meil on ka mitmeid väljakutseid seal, sh see, kas need pinnad on optimaalselt kasutuses, kas tegelikult asutused on sinna läinud, mis on need eelarved, mis selle kõigega kaasnevad.
Just täna hommikul arutasime RKAS-iga neil teemadel. Tean seda, et rahandusministeerium vaatab praegu riigimajade kontseptsiooni üle, selleks et kevadel tulla valitsusse täiendavate ettepanekutega.
Nende riigieelarve läbirääkimiste raames ka riigimajadega seotud investeeringud hetkel on peatatud, oodatakse veel tagasisidet, kuidas siit edasi minna.
Minu isiklik seisukoht on, see teenused peavad olema tagatud kõikides piirkondades. Kas neid teenuseid pakutakse tulevikus edasi riigimajades või on selleks olemas mobiilsed töökohad, mida ka hetkel näiteks PRIA läbi mõtleb, see on nüüd, ma arvan, see valiku koht.
Ühest küljest on ju arusaadav, et need kärped väga selgelt panevad meid eelarvet kokku hoidma ja läbi mõtestama, kuhu meie kulud lähevad. Minu isiklik prioriteet ja ka ministeeriumi oma on see, et töökohad säiliksid nendes piirkondades, avalikud teenused oleksid pakutud. Aga võib-olla on siin võimalik ellu viia nutikaid lahendusi.
Ma loodan riigimajade puhul, et ka füüsiliselt need kohad oleks olemas. Aga siin tuleb üle vaadata, kuidas see praegusel hetkel toiminud on. Aitäh!
Kristen Michal
Jaa. Kui kirjeldada teenuste arengut, siis eks see ajalugu ongi selline, et üldiselt erinevad teenused liiguvad ikkagi moodsama ja kiirema suunas.
Kunagisest majandus- ja taristuministrina töötamise ajast ma mäletan, et meil oli haldusala kogunemine, kus Eesti Postist tulid prouad, kes ütlesid, et nad on ametiühingu esindajad, ja küsisid, miks me ometi ei sulge neid postijaoskondi või postipunkte, kus käib kaks inimest ja üks neist on nende sõbranna. Noh, ma täitsa vabalt väljendan sellist vestlust.
Tõepoolest, ega postkontoritel, mida praktikas enam ei kasutatud, ei olnud mõtet konkureerida kaupade müümises kauplustega, kus, nagu selgub, on rohkem kaupu, ja kauplused suudavad seda osavamalt teha. Nii tõmmati postkontorid koomale ja kirjateenus näiteks läks kauplustesse. Ma ei tea, kus ta praegu on, tunnistan täitsa häbenemata, ei ole ammu enam paberkirja saatnud. (Kommentaar kõrvalt.) No vot, raamatukogus, selgub.
Ma ei ole ise enam ammu kirja saatnud, kõik on tegelikult elektrooniline tänapäeval juba. Samamoodi on muude teenustega. On tähtis, et need teenused oleks kättesaadavad. Kui need on elektroonilisel vahendusel, siis tihtipeale see mugavam, kiirem, turvalisem, paremini jälgitav, kuidas need asjad aetud on.
Nii et teenuste puhul, jah, riigina me ikkagi püüame liikuda, ma arvan, võimalikult automaatse, võimalikult bürokraatiavaba, igalt poolt kasutatavate teenuste poole, mitte tingimata kinnisvaraportfelli hoidmise ja kontorite hoidmise suunas.
Riigimajade kokkutõmbamine või riigimajade arenduse praegu me ju kärpega lükkasime edasi, panime pausile. Seda oleks aus öelda, seda on ka öeldud. Seal on umbes viie või kuue piirkonna riigimajade projekt, sellepärast et Eesti riigi rahanduslik seis on keeruline. Ja kui mujalt on vaja kokku tõmmata, siis võib ka riigimajadelt kokku tõmmata. Nii see elu praegu on. Eks me peame siis arutama, mis saab sellega edasi.
Nüüd, mis puudutab transpordiameti regionaalset bürood, mida Priit Sauk on maininud – ma arvan, et ta räägib õigust. Küllap ta ministri juurde tuli – minu juurde tuli – küsima, et ta tahaks tõmmata erinevad punktid koomale. Ja kuna ma lähen Priit Saugiga ka majandus- ja taristuminister olles juba erinevaid koomaletõmbamisi teinud, siis küllap ta sai minult ka vastava soovituse, millises tempos seda teha ja kus.
Nii et kui tuled ministri juurde ameti juhina midagi küsima, siis küll sa vastuse saad. Üldiselt juhtimiskultuur selline on, seal ilmselt valeinfot ei ole. Aitäh!
Margus Tsahkna
Ma paari sõnaga ka kommenteerin.
Ma mäletan väga hästi, kui see riigimajade eufooria saabus, kuidasmoodi riik igale poole läheb kohale jne.
Aga nüüd ongi vahepeal aeg edasi läinud, nii et riik saab tagada ja peabki tagama oma teenuseid inimestele võimalikult personaalselt, vaatamata sellele, kus kandis keegi elab. Ja selleks on hoopis teised lahendused.
Eesti 200, nagu te teate, on sedasama personaalse riigi kontseptsiooni toonud, kogu see digitaliseerimine, mis tuleb teha ära koos omavalitsustega, selles mõttes, et inimese kohalolu on ikkagi vajalik, eriti sotsiaalvaldkonna teenustes. Aga selleks ei ole vaja ehitada riigimajasid.
Nüüd, riigimajad ei tohi olla kindlasti eesmärk, et meil on tohutult lahedad kinnisvaraprojektid, ilusad majad, mida kuskile ehitada. Veel hullem on see, kui me hakkame käsitlema riigimajade kontseptsiooni lähtudes sellest, et hoida regionaalselt töökohti. Siin on jällegi maailmavaateline totaalne erinevus Eesti 200 ja sotside vahel.
Meie riigimajade mõte omal ajal oli see, et me viime teenused inimestele kohale, aga nüüd on lihtsalt aeg edasi liikunud. Me oleme 21. sajandi kolmandas aastakümnes.
Siin ma olengi peaministriga nõus, et see oli ka üks põhjus, miks me panime pausile kinnisvaraprojektid. Vaatame üle, kuidas inimesed saaksid teenused kätte, vaatamata sellele, kus nad elavad. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Tänaseks lõpetame.
